Teadus, mis ületab piire: kuidas teadusränne muutis mu uurimistööd ja elu

Rahvusvaheline koostöö tõi Eestisse välisteadlase, kelle projekt on avanud uusi võimalusi innovatsiooniks ja avardanud uurimishorisonte.

Mis juhtub, kui teadlane otsustab jätta oma senise elu ja töökoha ning jätkata karjääri uues riigis? Professor Timo Tobias Ley, endine Euroopa teadusruumi (ERA) õppetooli hoidja, räägib sellest, kuidas Eestisse kolimine muutis tema teadustööd, avas ootamatuid uksi ja pani teda ennast ja teisi uut moodi mõtlema haridusest, innovatsioonist ja koostööst. Alates nooruspõlve mõjutustest kuni otsuseni asuda elama Eestisse on Tobiase lugu inspireeriv näide sellest, kuidas julgus astuda samm tundmatuse suunas võib end kuhjaga ära tasuda. 

Teie akadeemiline teekond on viinud teid Saksamaalt USA-sse ja Austraaliasse, sealt tagasi Euroopasse, et kaitsta doktorikraad Austrias, ja seejärel Eestisse. Kas soov palju reisida oli teil karjääri algusest peale olemas?

Jah, ma arvan, et see seeme istutati varakult. Olin kooli ajal vahetusõpilane USAs ja hiljem vabatahtlik noortevahetusorganisatsioonis Saksamaal. Ka mu naisel oli rahvusvaheline kogemus olemas, nii et kui tekkis võimalus Eestisse kolida, olime kohe valmis sellest kinni haarama. 

Me teadsime, et tekib raskusi, kuid uskusime ka, et suudame nendega toime tulla. Varajane kokkupuude elukoha- ja kultuurivahetusega õpetas mind olema avatud ja enesekindel – omadused, mis on mind hilisemas elus palju aidanud.

Millised olid teie esmamuljed, kui saabusite Eestisse ERA õppetooli hoidjana peaaegu 15 aastat tagasi?

2011. aastal, kui enne ERA õppetooli ametiaja algust Eestisse saabusin, astusin justkui tohutu muutuse keskele. Eesti oli äsja ühinenud euroalaga ja olnud mõnda aega Euroopa Liidu liige – arengutempo oli uskumatu. Veel oli näha nõukogude aja jälgi, kuid nende kohale kerkis pidevalt midagi hoopis teistsugust: ettevõtlik ja tulevikku vaatav ühiskond. 

Mis teid Eesti teadusmaastikul kõige enam üllatas?

Kuna tulin siia Saksamaa ja Austria ülikoolisüsteemidest, mis on pigem hierarhilised ja bürokraatlikud, avaldas Eesti teadusmaastik mulle suurt muljet oma paindlikkuse ja uuendusmeelsusega. Eriti just haridustehnoloogia vallas, mis on minu uurimisvaldkond.

Eesti riiklik digistrateegia kandus loomulikult üle ka haridusse: koolid ja õpetajad ei olnud mitte ainult avatud uuendustele, vaid soovisid ka ise teha koostööd ja katsetada. See energia oli ainulaadne. 

Milliseid väärtuslikke teadmisi olete Eestis töötamisest saanud?

Eestis sain uurida, kuidas tehnoloogiat hariduses päriselt rakendada. Koolide ja õpetajate koostöövalmidus võimaldas meil koos katsetada ja luua uusi mudeleid õpetajate professionaalseks arenguks ning tehnoloogia kasutuselevõtuks. 

Me ei keskendunud ainult tööriistadele, vaid ka sellele, kuidas need päriselt võiksid õppetööd rikastada ja õpetajaid selles toetada. 

Paljud meie mudelid, strateegiad ja praktilised töövahendid sündisid just tänu Eesti kogemusele ja ma kahtlen, kas seda oleks olnud võimalik saavutada samamoodi ka mujal. 

Mis on teile sellel teekonnal kõige enam rõõmu pakkunud?

Kõige enam on rõõmustanud meie tööle osaks saanud tunnustused, nagu Euroopa teadusauhinnad, parima artikli preemiad, doktorantide edu. Need hetked näitasid, et meie pingutustel on laiem mõju. 

Meil õnnestus ligi meelitada palju talente ja erinevaid ressursse. Meie projektidega on moel või teisel seotud olnud umbes 25 doktoranti. Lai haare võimaldas meil algatada põhjalikumaid uuringuid doktoriõppe enda kohta ning oli suur privileeg juhendada nii paljusid karjääri alustavaid teadlasi ja neilt samal ajal õppida. 

Kas usute, et rahvusvaheline liikuvus avab teadlastele uusi võimalusi?

Kindlasti. Euroopa teadusruumi õppetoolide meetme raames rahastatud projekti toel sain kokku panna mitmekesise doktorantide ja järeldoktorite meeskonna, mis ühendas kohalikke ja rahvusvahelisi talente. See kombinatsioon oli võtmetähtsusega, kuna see mitte ainult ei tugevdanud meie teadussuutlikkust, vaid aitas ka meie meeskonnaliikmetel professionaalselt kasvada. Paljud neist on nüüd rahvusvahelistel töökohtadel või jätkavad piiriülest koostööd. 

Rahvusvaheline liikuvus ei too kasu mitte ainult teadlastele isiklikult, vaid muudab ka nende teadusasutuse nähtavamaks ja mõjukamaks. Üks mu endistest järeldoktoritest töötab nüüd koos minuga Austrias ja me võõrustame regulaarselt külalisuurijaid Eestist. See on olnud tõeliselt rikastav teadmistevahetus. 

Kuidas on kokkupuude erinevate teaduskultuuride ja keskkondadega kujundanud teie mõtteviisi?

Haridusuuringud on sageli väga riigipõhised, seotud kohalike süsteemide ja kontekstidega. Välismaal töötamine on aidanud mul näha laiemat pilti. 

Eestis pidin sageli tutvustama oma tööd külalistele Saksamaalt, Austriast ja Aasia riikidestki. See sundis mind oma lähenemist selgemalt sõnastama ja mõtlema laiemalt: mis tegelikult teeb hariduse tõhusaks, sõltumata riigist? Võrdlev haridusteadus ei ole minu valdkond, kuid olen hakanud mõtlema rohkem riikide ja erialade üleselt – märkama mustreid, mis ulatuvad üle piiride. 

Millist nõu annaksite teadlastele, kes kaaluvad liikumist teise riiki?

Esiteks, planeerige pere kolimist hoolikalt. See on suur muutus, eriti lastele. Mõelge läbi emotsionaalsed ja praktilised probleemid. 

Hakake võimalikult ruttu õppima kohalikku keelt. Inglise keelega on võimalik hakkama saada, kuid sellest võib kujuneda lõks. Kui saad juba kas või natuke aru, millest koosolekutel, koolis või igapäevaelus räägitakse, aitab see tunda end ühiskonna osana ja teeb palju asju lihtsamaks. 

Professionaalses plaanis soovitan teadlastel alati töötada pika perspektiiviga. Projektid tulevad ja lähevad, kuid pikemaajaline tegevuskava aitab sul püsida õigel teel ja sõnastada oma põhimõtted – seda eriti uues keskkonnas. Pead suutma selgitada, mis on sinu tegelik panus ja eesmärk teadlasena, mitte ainult loetlema juba lõppenud projekte.

Vaata lisaks

Teadlaskarjäär ELis

Teadlasest ettevõtjale: alates armastusest väikeste asjade vastu kuni idufirmade loomiseni