Inger Klesment: Olen märganud, et laste baasdigioskused ja teadlikkus turvalisusest on kasvanud

Euroopa Komisjon on nimetanud laste digiturvalisuse oma digipoliitika üheks keskseks teemaks ning see paneb platvormidele suurema vastutuse laste kaitsmisel. Samal ajal kasvab laste digipädevus, kuid ka kokkupuude algoritmide, mängude ja tehisaruga, mis teeb nendel teemadel rääkimise veelgi olulisemaks. Kuidas märgata peidetud ohte ja neist lastega rääkida? Selgitab kommunikatsiooni ja meediapädevuse spetsialist Inger Klesment.

Mis on sinu hinnangul suurim müüt 5–10-aastaste laste digipädevuse kohta?  

Ilmselt on suurimaks müüdiks ekraaniaeg, mille järgi laste digimeedia kasutust reguleerida. Tegelikult on ekraaniajast veelgi olulisem sisu, millega laps veebi vahendusel kokku puutub. Suur vahe on, kas lasteaialaps vaatab täispika multifilmi ära või kerib YouTube’is lühivideoid.

Teine levinud müüt on, et lastele mõeldud platvormid on automaatselt turvalised ja arendavad. Ka YouTube Kids on täis videoid, mis võivad küll alata nii laste kui vanemate jaoks tuttavate tegelastega, kuid mõne minuti pärast muutuda vägivaldseks või ropuks. Samuti koguvad väga paljud tasuta kättesaadavad online-mängud ohjeldamatult laste andmeid ja võimaldavad võõrastel täiskasvanutel lastega ühendust võtta. Vanemad peavad olema tähelepanelikud ja süvenema sellesse, mida laps ekraani ees teeb.

Seega pelgalt aja jälgimine, näiteks tund aega arvutimängu päevas, pole ainus kriteerium, mille järgi otsustada, kas lapse ekraani ees veedetud aeg on talle ohutu, tore ja kasulik.

Mida 5–10-aastased lapsed digimaailmas tegelikult teavad ja oskavad ning millest nad veel aru ei saa?

Lapsed puutuvad üha nooremas eas kokku tehisarul põhinevate rakenduste, nt mängude ja juturobotitega. Ühelt poolt on see imeline, sest võimaldab luua, otsida infot, suhelda ja eksperimenteerida täiesti uutel viisidel, mis võivad laste jaoks olla põnevad ning õpetlikud. Teiselt poolt julgen väita, et enamik 5–10-aastastest lastest ei tea, kuidas tehisaru tegelikult töötab, milliste andmete põhjal vastuseid genereerib. Tõenäoliselt võib laps mõne tehisaru tegelasega vesteldes või mängides unustada, et tegu pole päris inimesega, vaid koodide kogumiga ja kõiki soovitusi ei tohi tõepähe võtta.

Kui lastega nendest teemadest rääkida ja näidata, et tehisaruga on võimalik teha ka videoid YouTube’i ja sotsiaalmeedias kedagi teist teeselda, siis nad õpivad tehisaru poolt loodut paremini ära tundma. See tähendab omakorda, et nad on valeinfo suhtes natuke teravamate silmade ja kõrvadega. Pole üldse haruldane, kui lasteaialaps mõnda videot vaadates küsib, kas see on tehisaruga tehtud või näitlevad seal pärisinimesed. See on maailm, kus nad elavad ja mille suhtes tasuks teadlik olla.

Olen märganud, et laste baasdigioskused ja teadlikkus turvalisusest on kasvanud. Üha nooremad lapsed – tihti juba näiteks 3. klassis – kujundavad teadlikult oma veebipersoonat ning teevad valikuid, et ei jaga oma nägu ega luba teistel endast pilte postitada. 

Selles mõttes on lapsed üha teadlikumad, kuid soov uusi kogemusi saada ja neist õppida, on loomulik. Seetõttu ei tasu vanematel unustada, et oskuslik nutiseadmete kasutus ei tähenda, et laps juba homme riskantsesse olukorda ei võiks sattuda. Lapsed ei oska kõiki ohte ette näha. Vanemad on lõplikud vastutajad ja kasvatajad.

Millised on levinumad peidetud ohud, millega lapsed kokku puutuvad? 

Lisaks sisuriskidele on suur osa ohtudest seotud sellega, kuidas platvormid ja mängud on disainitud. Mängud on sageli ehitatud nii, et lapsel on raske lõpetada: igapäevase sisselogimise eest antakse preemiaid, pakutakse „ainult täna“ soodustusi ja müüakse sisuliselt loteriipileteid, mida nimetatakse „loot box-ideks“ ehk aardekirstudeks, mille eest tuleb tasuda virtuaalse rahaga (mida omakorda peab pärisraha eest ostma) ja kust võib endale „keerutada“ peaauhinna, aga see tõenäosus on umbes 0,002%. 

Paljudes mängudes tekitatakse lapses ka süütunnet sellega, et mõni avatar, nt armas loom, on kurb, kui laps temaga ei mängi või iga päev teda ei toida. See jällegi survestab last rakendust avama ja seal aega veetma.

Sotsiaalmeedias lisandub algoritmide mõju: platvorm salvestab huvid ja hakkab kasutaja tegevuse pinnalt arvutama, mida laps võiks tahta järgmisena vaadata. Kui laps vaatab näiteks videot, kus on korraga mitu tegevust, võib algoritm sellest välja lugeda, et talle meeldib ka ekstreemsem sisu, ja hakata edaspidi järjest sarnaseid videoid pakkuma. See hoiab lapse huvi üleval, pakub dopamiini, üllatusmomenti ja jätab lapse järjest kauemaks sisu tarbima. 

Kuidas rääkida digiohutusest nii, et lapsed päriselt aru saaksid ja teemat tõsiselt võtaksid?

Minu kogemuse järgi toimib kõige paremini see, kui panna lapsed liikumistegevuste kaudu omavahel internetikogemustest rääkima. Usun, et paljud meist mäletavad oma lapsepõlvest seda, kuidas vanemate inimeste jutt ei läinud neile eriti korda, kuna täiskasvanud ei teinud veebis midagi ligilähedaseltki sarnast. Palju suurema huviga kuulavad lapsed omavanuseid või natuke vanemaid lapsi või noori,  kes oskavad rääkida päris olukordadest ja anda praktilisi soovitusi ilma hukkamõistuta. 

Milliseid meetodeid sina kasutad?

Olen siiani kasutanud peamiselt rolli- ja liikumismänge, sest need on end aastate jooksul korduvalt tõestanud. Näiteks kui minna lasteaeda või kooli, kus läbi mängupõhise õppe on meediast ja digiturvalisusest räägitud, siis lapsed mäletavad ka aasta pärast, mis meie tunni teema oli. Järelikult see toimib! Iseasi, kas teadmised praktikas kasutust leiavad, aga vähemalt nad mäletavad. 

Lastele jäävad meelde sõprade jutud, füüsilised põnevad mänguasjad, nukuteatri nukud, emotsioonid, mis mängides tekkisid ning sealt omakorda ka õpetus.

Palun jaga soovitusi vanematele: mida saavad nad kodus ise teha?

Uuringute järgi suurendab laste digi- ja meediapädevust väga hästi koos meedia tarbimine. See tähendab, et vanem peab leidma aega ja lapsega koos mõnda arvutimängu mängima, multikat või filmi vaatama. Selle käigus tõstatuvad teemad, millest muidu ei pruugi juttu tullagi. 

Võime koos mängimise, vaatamise, kuulamise ja kogemise kaudu aru saada, mida laps tegelikult ekraanide maailmast otsib. See võib teinekord olla väga lihtsasti asendatav mõne füüsilise maailma tegevusega, aga kui me vanematena sellest midagi ei tea ega uuri, siis tegutsemegi lapsega ühes ruumis paralleelselt, aga mitte koos.

Kui aga on mureks see, et laps satub pidevalt internetis ebasobivat meediasisu vaatama, siis kõige lihtsam lahendus on lapsele võimaldada ainult kontrollitud keskkonnas videote vaatamist. Sellised on näiteks erinevad tele- ja voogedastusplatvormide lastenurgad või Lasteekraan.

Lõpetuseks ei tasu ära unustada, et me ise vanematena oleme lapsele ekraanikasutuses suurimateks eeskujudeks – on see siis hea või halb, otsustab iga vanem ise.