Keel, mis ehitas mind uuesti

Kui sa kasvad üles Narvas, kõlab eesti keel umbes samamoodi nagu saksa keel sci-fi filmis – huvitav, aga mitte päriselt sulle mõeldud. Minu esimene mälestus eesti keelest? 3. klassis õpetaja ütles: “Täna loeme luuletust.” Ma ei saanud aru, kas see tähendab, et tuleb midagi lugeda või kas karistatakse kogu klassi. Tere tulemast keelebarjäärile, mille kõrgus konkureeris Kreenholmi korstnatega.

Ma õppisin 12 aastat Narva Keeltelütseumis – koolis, mis oli meie väikelinna kontekstis midagi erakordset. Mitte ainult sellepärast, et seal õpetati hästi, vaid sest seal keegi veel uskus, et ka Narva noortel võib olla koht Eesti tulevikus. Aga isegi sellises koolis tundus eesti keel midagi, mida „peab õppima“, mitte midagi, mida võiks julgelt kasutada. Meie linn on nagu paralleelreaalsus – Vene piir kiviviske kaugusel, keegi su lähikonnas ei räägi eesti keelt ja kui
räägid, siis kindlasti vale aktsendiga.

Nii et kui ma ühel kevadel avastasin, et mind valiti Keeltelütseumi ja Võru kooli vahelisse Erasmus+ keeleprojekti “Räägime eesti keeles”, ei osanud ma ette kujutada, et sellest saab üks murdepunktidest mu elus. Euroopa Sotsiaalfondiga kaasrahastatud 10 000 € projekt „Narva Language Telyceum Label“ (Q3067686) viis meie klassi Võrru, kus meid ootasid kultuuriprogramm, hommikused keelepraktikad ja... kitsed. Jah, kitsed.

Seal me õppisime, sõime kohalikku toitu, tegime farmitööd (ma nimetan seda nüüd hellitavalt “praktikaks”), õppisime mulgi murret, käisime muuseumides, külastasime loodusmatkaradu, korraldasime lauamänguõhtuid, uurisime Võrumaa ajalugu ja – uskumatul kombel – rääkisime eesti keeles kogu aeg. Mitte klassiruumis, vaid elus. Bussis. Laua taga. Lastega mängides. Vanaemadega kartuleid koorides. Esimest korda tundsin, et keel ei ole hinnang, vaid tööriist.

See polnud lihtsalt lõbus „õppekäik“ – see oli murdumine. Murdsin hirmust läbi, murdsin passiivsest õppimisest aktiivsesse kasutusse. Ja kui tagasi Narvasse tulin, olin teistsugune. Panin end vabatahtlikult kirja B1 taseme eksamile. Ma olin 7. klassis. (Jah, see on eksam, mille teised teevad 9. klassis, ja vahel isegi siis mitte edukalt.) Ma läbisin selle. Esimene kord. Ei mingit ümbersaatmist. Ja see polnud juhus.

Statistikaameti kohaselt on Ida-Virumaa Eesti kõige kehvemini integreeritud piirkond. Integratsioonimonitooringu (EIM 2020) järgi valdas eesti keelt vähemalt B1 tasemel 58% venekeelsetest elanikest üle Eesti, kuid Ida-Virumaal oli see protsent veelgi madalam. Samal ajal 2021. aasta keeleameti tegevusaruanne tõi välja, et Ida-Virumaal elab Eesti suurim protsent inimesi, kes ei valda keelt isegi A2 tasemel. Need ei ole lihtsalt numbrid – need on inimesed, kellel puudub ligipääs kõrgharidusele, töökohtadele ja kodanikuosalemisele.

Minul oli see ligipääs. Ja hiljem, 11. klassis, sooritasin ma C1 taseme eksami – see tase, mille peale paljud ohkavad ja ütlevad: “Ah, ma ei jõua kunagi sinna.” Mina jõudsin. Sest keegi Võrus ütles mulle “sa räägid hästi” ja mõtleski seda. Sest keegi uskus, et Narva tüdruk võib rääkida eesti keeles, mitte eesti keeles „vene moodi“. 

Tänaseks õpin ma Tartu Ülikoolis rahvusvaheliste suhete ja Euroopa poliitika suunal. Loen poliitikateooriat, kirjutan analüüse, osalen väitluses – ja teen seda kõike eesti keeles. Keelekeskkonnas, kuhu ma lapsena ei uskunud end kunagi kuuluvat. Aga nüüd kuulun. 

Tagasi vaadates mõistan, et see 8500-eurone projekt oli investeering, mille tootlus ulatub palju kaugemale ühest laagripäevikust või kaunist projektipildist. See projekt ehitas mind inimesena. Andis mulle keele. Andis mulle julgust. Ja andis mulle Eestit — mitte lihtsalt riigina, vaid kultuurina, mida ma nüüd mõistan, milles ma nüüd elan.

Ja kui keegi küsib, kas üks väikene projekt saab muuta kellegi elu, siis ma vastan: saab küll. Mitte ainult sellepärast, et sain keeletaseme või julgesin lõpuks midagi küsida eesti keeles ilma et mu hääl väriseks. Vaid sellepärast, et ma sain tunde, et olen osa sellest riigist. Mitte keegi ei öelnud, et “nüüd oled eestlane” – aga ma tundsin, et olen. Sest kui keegi räägib sinuga sinu keeles ja sina saad vastata tema keeles, siis piirid haihtuvad. Mitte ainult Narva ja Võru vahel, vaid ka enda sees.

Tänaseks tean: iga euro, mis läks sellesse projekti, ei olnud kulu, vaid investeering. Mitte ainult minusse, vaid tulevikku, kus eesti keel ei ole enam kellegi “võõras keel”, vaid ühine alus. Võru ja Narva vahel ei ole ainult kilomeetrid – seal on ka usaldus, mida saab kasvatada ainult kogemuse ja jagatud naeru kaudu. Minu lugu on ainult üks, aga selliseid lugusid on võimalik luua veel sadu – kui ainult anda võimalus.

Polina Bargan

Eesti Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi peaspetsialist