ELi tulevad varjupaika otsima paljud rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed. Kaitset saavad need, kes põgenevad tagakiusamise või tõsise kahju eest oma päritoluriigis. . ELil on seaduslik ja moraalne kohustus abivajajaid aidata. ELi liikmesriigid, sealhulgas Eesti, vastutavad varjupaigataotluste kontrollimise eest ja otsustavad, kes abi saab.
Mitte igaüks, kes tuleb Euroopasse, ei vaja siiski kaitset. Paljud lahkuvad oma kodudest lootuses elujärge parandada. Neid inimesi nimetatakse sageli majandusmigrantideks ning kui neil ei ole põhjendatud õigust kaitsele, peavad riikide valitsused hoolt kandma selle eest, et nad pöörduksid tagasi oma koduriiki või mõnda transiidiriiki.
Samal ajal seisavad paljud Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, silmitsi demograafilise kriisiga. Elanikkond vananeb ning töökäsi jääb vähemaks, mis paneb proovile sotsiaalsüsteemi ja majanduse jätkusuutlikkuse. Sobivad lahendused peavad paratamatult hõlmama ka sobiva tööjõu sisserännet. Seetõttu on enamik ELi liikmesriike hakanud reformima oma seadusliku rände poliitikat, et soodustada vajaliku tööjõu saabumist.
ELi ühise rändepoliitika areng
ELi ühist rändepoliitikat hakati ellu viima alates aastast 1999, kui loodi Euroopa varjupaigasüsteem ning kehtestati varjupaiga saamise miinimumnõuded. 2004 asutati Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (Frontex), mis toetab liikmesriike ELi välispiiride kaitsel.
Alates sellest ajast on kokku lepitud ühises varjupaigapoliitikas, põhimõtted ebaseaduslikult riigis viibivate inimestega ümberkäimiseks ning nende tagasipöördumise korraldamiseks. 2008 loodi Euroopa rändevõrgustik objektiivse teabe vahetamiseks rände- ja varjupaigavaldkonnas. 2010 aastast toetab Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet liikmesriike varjupaigaõiguse rakendamisel.
2015. ja 2016. aasta rändekriisi ajal saabus Euroopa Liitu üle miljoni inimese, kellest enamik põgenes sõja ja terrori eest Süürias. See kriis ja järgnevad aastad tõid esile puudused ELi rändesüsteemis ning ELi välispiiril asuvad liikmesriigid tulid vaevu toime suure rändevooga. Ilmnesid ka ebakõlad erinevate riikide varjupaigasüsteemide vahel.
Vastusena rändekriisile esitas Euroopa Komisjon 2015. aasta mais Euroopa rände tegevuskava, et astuda viivitamatult samme inimtragöödia lõpetamiseks Vahemerel. Muuhulgas võeti kasutusele hädaolukorra kavad 160 000 pagulase ümberpaigutamiseks Kreekast, Itaaliast ja Ungarist. Samuti asuti võitlusse inimsmugeldamisega, lepiti Türgiga kokku tegevuskava ebaseadusliku rände vähendamiseks ning tugevdati piiri- ja rannikuvalveametit Frontex.
Detsembris 2020 vastu võetud ELi pikaajaline eelarve (2021–2027) suurendas oluliselt toetust rände ja piirihalduse valdkonnale, mille suuruseks on nüüd 22,7 miljardit eurot. Muu hulgas saab Euroopa Piiri- ja Rannikuvalveamet Frontex enda käsutusse kuni 10 000 piirivalvuriga alalise koosseisu.
Ränne seostub inimestele tihti meediapiltidega kummipaadis pagulastest ja nende piiriületuse tõkestamisest, kuigi tegelikult on enamik sisserändest seaduslik. Frontexi peadirektori asetäitja Uku Särekanno annab videos ülevaate nii rändest Euroopa Liitu kui ka Euroopa-sisesest rändest.
Rände- ja varjupaigalepe
2015. ja 2016. aasta rändekriis tõi esile vajaduse reformida kehtivaid ELi varjupaiganorme (nn. Dublini süsteemi). Kehtivate õigusnormide järgi ei kohelda varjupaigataotlejaid kõikjal ELis ühtmoodi ning ühtlasi on positiivsete varjupaigaotsuste osakaal riigiti väga erinev. Selle tulemusel liiguvad varjupaigataotlejad mööda Euroopat ringi ning taotlevad varjupaika riikides, kus nende meelest on suurem võimalus saada rahvusvahelist kaitset.
Euroopa Komisjon esitas 2020 a. ettepanekud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformimiseks, mille osas jõudsid Euroopa Parlament ja nõukogu 2023. a detsembris kokkuleppele. See võimaldab hallata sisserännet õiglasemalt ja jätkusuutlikumalt:
- Taustakontrolli määrus: ühtsed eeskirjad ELi saabuvate kolmandate riikide kodanike tuvastamiseks, et suurendada Schengeni ala julgeolekut.
- Eurodaci määrus: ühine andmebaas, mis võimaldab koguda täpsemaid ja täielikke andmeid ebaseadusliku rände ärahoidmiseks.
- Varjupaigamenetluse määrus: sellega muudetakse varjupaiga-, tagasisaatmis- ja piirimenetlused kiiremaks ja tõhusamaks.
- Varjupaiga- ja rändehalduse määruses sisalduv solidaarsusmehhanism, mis tähendab teatud arvu migrantide ümberpaigutamist piiririikidest teistesse ELi liikmesmaadesse. Kui liikmesriik ei soovi neid vastu võtta, võib ta panustada süsteemi ka rahalise või muu abiga.
- Kriisi- ja vääramatu jõu olukordi käsitlev määrus, et valmistada ELi ette kriisiolukordadega (sealhulgas rändajate ärakasutamise juhtudega) toime tulema.
Ukraina sõjapõgenikud
Seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas seisab Euroopa uue väljakutse ees: alates 24. veebruarist 2022 on Euroopa Liitu saabunud rohkelt sõjapõgenikke, kellest üle 4 miljoni on taotlenud ka ajutist kaitset (detsember 2023). Alates 2001. aastast kehtiv ELi ajutise kaitse direktiiv võimaldab anda Ukraina põgenikele bürokraatiavabalt (ning mis peamine: riiklikke varjupaigasüsteeme koormamata) elamisloa ning võimaldada ligipääsu sotsiaalkaitsele, haridusele ja tööturule. Kõige rohkem ajutise kaitse saajaid (absoluutarvudes) on Saksamaal, Poolas ja Tšehhis. 1000 elaniku kohta on ajutise kaitse saajaid enim Balti riikides, Poolas, Tšehhis ja Bulgaarias.
Eesti roll Euroopa rändepoliitikas
Euroopa Liidu liikmesriigina kohaldab ka Eesti Euroopa Liidu ühtset rände- ja varjupaigapoliitikat.
Eestis reguleerib varjupaigavaldkonda rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis sisaldab nii Genfi pagulasseisundi konventsioonist (millega Eesti ühines 1997. aastal) tulenevaid põhimõtteid kui ka Euroopa Liidu direktiividest tulenevaid nõudeid.
Eesti sisserändepoliitika eesmärkideks läbi aegade on olnud soodustada nende välismaalaste Eestisse tulekut, kelle siia asumine on kooskõlas avalike huvidega, ning ära hoida nende saabumine, kes on ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule. Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigused Eestis elamiseks ja töötamiseks on sätestatud Euroopa Liidu kodaniku seaduses.
Seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas on Eestis ajutist kaitset taotlenud 50 739 inimest, rahvusvahelist kaitset on taotlenud 6404 Ukraina kodanikku (jaanuar 2024).
Eesti rände- ja kodakondsuspoliitika aastaraport 2022
Fakte rände kohta
- Kokku väljastati Euroopa Liidu riikides 2022. aastal 3,4 miljonit esmast elamisluba. Neist elamislubadest 42% väljastati seoses töötamisega, 24% perekondlike sidemetega, 13% hariduse omandamisega ning 11% varjupaiga pakkumisega.
- 2022. a esmastest elamislubadest valdav enamus anti Ukraina kodanikele (840 000), kellele järgnesid India (170 000), Maroko (163 000) ning Valgevene (154 000) kodanikud.
- ELis 2022. a varjupaigataotlejate seas oli enim Süüria (83 000), Afganistani (58 000), Venetsueela (41 000) ning Kolumbia (38 000) kodanikke.
- Kõige rohke esmaseid varjupaigataotlusi tehti Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Austrias, kuid elanikkonna kohta suhteliselt võetuna said enim taotlusi Küpros, Austria ja Luksemburg. 2022. a rohkem kui 632 000 esmasest varjupaigataotlusest 49% said positiivse vastuse.
- 2022. aasta peamised rände põhjused Eestis: 43% pereränne, 37% töötamine, 18% õppimine