ELi tulevad varjupaika otsima paljud rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed. Kaitset saavad need, kes on sunnitud koduriigist põgenema ega saa naasta põhjendatud tagakiusamise kartuses või on ohus kannatada suurt kahju. ELil on seaduslik ja moraalne kohustus abivajajaid aidata. ELi liikmesriigid, sealhulgas Eesti, vastutavad varjupaigataotluste kontrollimise eest ja otsustavad, kes abi saab.
Mitte igaüks, kes tuleb Euroopasse, ei vaja siiski kaitset. Paljud lahkuvad oma kodudest lootuses elujärge parandada. Neid inimesi nimetatakse sageli majandusmigrantideks ning kui neil ei ole põhjendatud õigust kaitsele, peavad riikide valitsused hoolt kandma selle eest, et nad pöörduksid tagasi oma koduriiki või mõnda transiidiriiki.
Samal ajal seisavad paljud Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, silmitsi demograafilise kriisiga. Elanikkond vananeb ning töökäsi jääb vähemaks, mis paneb proovile sotsiaalsüsteemi ja majanduse jätkusuutlikkuse. Sobivad lahendused peavad paratamatult hõlmama ka sobiva tööjõu sisserännet. Seetõttu on Eesti, nii nagu ka enamik teisi ELi liikmesriike, hakanud reformima oma seadusliku rände poliitikat, et soodustada vajaliku tööjõu saabumist.
Edusammud rände valdkonnas
ELi ühist rändepoliitikat hakati ellu viima alates aastast 1999, kui loodi Euroopa varjupaigasüsteemningkehtestati varjupaiga saamise miinimumnõuded. 2004 asutati Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (Frontex), mis aitab liikmesriikidel kaitsta ELi välispiire. Viimase kaheteistkümne aasta areng on olnud eriti hüppeline: tehtud on olulisi samme koostöö ja koordinatsiooni suunas.
Kokku lepiti ühine varjupaigapoliitika, põhimõtted ebaseaduslikult riigis viibivate inimestega ümberkäimiseks ning nende tagasipöördumise korraldamiseks. Paika pandi seadusliku rände korraldamise alustalad. 2008 loodi Euroopa rändevõrgustik, et pakkuda objektiivset teavet rände- ja varjupaigavaldkonnas, 2010 aga EuroopaVarjupaigaküsimuste Tugiamet, et toetada liikmesriike varjupaigaõiguse rakendamisel.
2015. ja 2016. aasta rändekriisi ajal saabus Euroopa Liitu üle miljoni inimese, kellest enamik põgenes sõja ja terrori eest Süürias ning muudes riikides. See kriis ja järgnevad aastad tõid esile puudused ELi rändesüsteemis. ELi välispiiril asuvad liikmesriigid nägid vaeva, et tulla toime suure rändevooga. Ilmnesid ka ebakõlad erinevate riikide varjupaigasüsteemide vahel.
Vastusena rändekriisile esitas Euroopa Komisjon 2015. aasta mais Euroopa rände tegevuskava, et astuda viivitamatult samme inimtragöödia lõpetamiseks Vahemerel. Muuhulgas võeti kasutusele hädaolukorra kavad 160 000 pagulase ümberpaigutamiseks Kreekast, Itaaliast ja Ungarist. Samuti asuti võitlusse inimsmugeldamisega, lepiti Türgiga kokku tegevuskavas ebaseadusliku rände vähendamiseks ning tugevdati piiri- ja rannikuvalveametit Frontex.
Tänu 2015. aastast ELi rakendatud meetmetele on ebaseaduslike saabumiste arv vähenenud enam kui 90%.
Detsembris 2020 vastu võetud ELi pikaajaline eelarve (2021–2027) suurendas oluliselt toetust rände ja piirihalduse valdkonnale, mis ulatub 22,7 miljardi euroni. Muu hulgas saab Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet Frontex enda käsutusse kuni 10 000 piirivalvuriga alalise koosseisu.
Ränne seostub inimestele tihti meediapiltidega kummipaadis pagulastest ja nende piiriületuse tõkestamisest, kuigi tegelikult on enamik sisserändest seaduslik. Frontexi peadirektori asetäitja Uku Särekanno annab videos ülevaate nii rändest Euroopa Liitu kui ka Euroopa-sisesest rändest.
Uus rände- ja varjupaigalepe
2015. ja 2016. aasta rändekriis tõi esile vajaduse reformida kehtivaid ELi varjupaiganorme (nn Dublini süsteemi). Kehtivate õigusnormide järgi ei kohelda varjupaigataotlejaid kogu liidus ühtmoodi ning ühtlasi on positiivsete varjupaigaotsuste osakaal riigiti väga erinev. Selle tulemusel liiguvad varjupaigataotlejad mööda Euroopat ringi ning taotlevad varjupaika riikides, kus nende meelest on suurem võimalus saada rahvusvahelist kaitset.
Euroopa Komisjon esitas septembris 2020 uued ettepanekud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformimiseks, mis on praegu arutusel Euroopa Nõukogus. Uus rände- ja varjupaigalepe aitaks tugevdada suhteid rände päritolu- ja transiitmaadega, et hallata rändevoogusid enne, kui inimesed Euroopasse jõuavad, ning kontrollida paremini ELi välispiiri ja luua solidaarsusel põhinev koormuse jagamise süsteem. Komisjoni seadusandlike ettepanekute eesmärk on:
- asendada Dublini süsteem uue varjupaigaküsimuste ja rände haldamise süsteemiga, mis võimaldab varjupaigataotlusi uue solidaarsusmehhanismi abil liikmesriikide vahel paremini jaotada ning tagab taotluste õigeaegse menetlemise;
- näha ette ajutised ja erakorralised meetmed kriisi ja vääramatu jõuga seotud olukordade lahendamiseks rände- ja varjupaigavaldkonnas;
- tugevdada Eurodaci määrust, et parandada varjupaigataotlejate sõrmejälgi sisaldavat ELi andmebaasi;
- luua täieõiguslik ELi Varjupaigaamet;
- kehtestada uus kohustuslik taustauuringute tegemine enne ELi sisenemist, mis hõlmab isiku tuvastamist, tervise- ja turvakontrolli ning sõrmejälgede võtmist ja registreerimist Eurodaci andmebaasis;
- ühtlustada ELi varjupaigamenetlusi ning varjupaigataotlejate suhtes kehtivaid kaitsenõudeid ja nende õigusi;
- tagada varjupaigataotlejate suhtes ühtlustatud ja inimväärsete vastuvõtunõuete kohaldamine;
- meelitada Euroopasse kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid, eelkõige sektorites, kus on oskustööjõu puudus;
- luua alaline ELi ümberasustamisraamistik.
Komisjoni ettepanekud on arutlusel Euroopa Nõukogus. Oktoobris 2021 võttis Nõukogu vastu direktiivi ELi sinise kaardi kohta, millega kehtestati ELi elama ja töötama asuvate kolmandatest riikidest pärit kvalifitseeritud kodanike riiki sisenemise ja seal elamise tingimused. 2022. aasta jaanuaris asus tööle Euroopa Liidu Varjupaigaamet (EUAA), mis toetab liikmesriikide ametiasutusi Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamisel, andes operatiiv- ja tehnilist abi.
Ukraina sõjapõgenikud
Seoses Vene sõjaga Ukrainas seisab Euroopa uue väljakutse ees: alates 24. veebruarist 2022 on Euroopa Liitu saabunud hulgaliselt Ukraina sõjapõgenikke, kellest 3 947 305 on taotlenud ka ajutist kaitset (seis: september 2022). Alates 2001. aastast kehtiv ELi ajutise kaitse direktiiv võimaldab anda Ukraina põgenikele bürokraatiavabalt (ning mis peamine: riiklikke varjupaigasüsteeme koormamata) elamisloa ning võimaldada ligipääsu sotsiaalkaitsele, haridusele ja tööturule. Kõige rohkem ajutise kaitse saajaid (absoluutarvudes) on Poolas (1,4 mln), Saksamaal (813 725) aja Tšehhis (426 930). Samal ajal oli EL-i liikmesriikidest suurim ajutise kaitse saajate suhe 1000 elaniku kohta Tšehhis (39,9), Poolas (36,2), Eestis (25,6) ja Leedus (21,4). Kõige uuemat statistika siin.
Eesti roll Euroopa rändepoliitikas
Euroopa Liidu liikmesriigina jagab Eesti euroopalikke väärtusi, austab inimõigusi ja kohaldab Euroopa Liidu ühtset sisserändepoliitikat.
Eestis reguleerib varjupaigavaldkonda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis sisaldab endas nii Genfi pagulasseisundi konventsioonist (millega Eesti ühines 1997. aastal) tulenevaid põhimõtteid kui ka Euroopa Liidu direktiividest tulenevaid nõudeid.
Eesti sisserändepoliitika lähtekohaks on läbi aegade olnud soodustada nende välismaalaste Eestisse tulekut, kelle siia asumine on kooskõlas avalike huvidega ning ära hoida nende saabumine, kes võivad olla ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule. Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigused Eestis elamiseks ja töötamiseks on sätestatud Euroopa Liidu kodaniku seaduses.
Seoses Venemaa sõjaga Ukrainas on Eestisse saabunud üle 117 000 Ukraina põgeniku, kellest ca. 64 000 on Eestisse jäänud ning kellest omakorda 28 000 ehk ligi 24% on alaealised (november 2022). Kõik Eestisse jõudnud põgenikud ei ole taotlenud ajutist kaitset, vaid ainult 40 500 (november 2022 seisuga). Osa saabunutest kavatseb peagi naasta Ukrainasse, ning ainult osa soovib jääda pikemalt Eestisse.
Eesti rändestatistika ülevaade 2017-2021
Eesti rände- ja kodakondsuspoliitika aastaraport 2022
Fakte rände kohta
- 2021. a väljastati Eestis 6087 esmakordset elamisluba, mida oli 1377 võrra rohkem kui 2020. aastal. Peamisteks rände põhjusteks oli pereränne (43,4%), töötamine (37%), õppimine (17,7%). Kõige enam väljastati esmaseid tähtajalisi elamislube Ukraina (31,6%), Venemaa (23,4%) ja Valgevene (7,2%) kodanikele.
- Kokku väljastati Euroopa Liidu riikides 2021. aastal 2 952 334 esmast elamisluba. Neist enim väljastati elamislube töötamise eesmärgil (1 333 169). ELi riikides väljastatud esmaste elamislubade arv jõudis 2021. aastal tagasi pandeemiaeelsele tasemele ning kasvas võrreldes 2020. aastaga 47%.
- Eestis esitati 2021. aastal 76 esmast rahvusvahelise kaitse taotlust, mis oli üks ELi madalaimaid. Pagulase staatuse said 44 inimest ning täiendava kaitse kaks inimest. Kõige rohkem oli Eestilt kaitse saanute seas Afganistani kodanikke.
- Kogu ELis esitati 2021. aastal 537 345 esmast rahvusvahelise kaitse taotlust.
- Eurostati andmetel said liikmesriigid 2021. aastal saatjata alaealistelt 23 300 varjupaigataotlust, mis on 72% rohkem kui 2020. aastal ning moodustas umbes 4% kõigist varjupaigataotlejatest.
- ELis avastati 2021. aastal 200 101 ebaseaduslikku piiriületust, mis on 38% rohkem kui 2019. aastal ning 63% rohkem kui 2020. aastal.
- 2021. a lõpuks oli Eesti andnud rahvusvahelise kaitse 14-le Afganistani kodanikule, kes tegid varasemalt koostööd Euroopa Liidu ja NATOga (sh nende pereliikmed), seoses Talibani võimuletulekuga Afganistanis 2021. a augustis.
- ELi liikmesriikide välisesindustes esitati 2021. aastal ligikaudu 3 miljonit lühiajalise ehk Schengeni viisa taotlust.
Euroopa Liidu varjupaigastatistika (inglise keeles)