Euroopa Liidu LULUCFi arvestuses on Eesti metsamaa viimastel aastatel muutunud süsiniku netoheitjaks. Selle põhjal tekitab raie süsinikuheidet rohkem, kui metsade looduslikud protsessid suudavad siduda, ning meie metsad ei saa leevendada Eestis tervikuna tekkivat süsinikuheidet. Kuigi LULUCF ei hõlma puidukasutuse ja asendusefekti arvestamist, on ka nende mõju seniste teadmiste põhjal probleemne: varutud puidust läheb kestvustoodeteks (näiteks puitehitised, mööbel jms) ainult umbes viiendik ja asendusefekt (puidu kasutamine materjalina näiteks betooni, raua või energia tootmisel põlevkivi asemel) on lähitulevikus liiga nõrk, et teisi negatiivseid mõjusid märgatavalt leevendada.
Miks on mets kliimapoliitikas tähtis?
Metsade tähtsus kliimapoliitikas tuleb nende looduslikust võimest siduda suhteliselt kiiresti atmosfäärist süsihappegaasi (CO2) ning talletada seda süsinikuvaru elusas ja surnud orgaanilises aines ja mullas. CO2 kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris (tööstusperioodi algusest tänini umbes 50%) on üks peamisi kliimamuutuse põhjusi. CO2 eemaldamiseks atmosfääris nähakse kõige lihtsama abilisena just metsi.
Looduslikult areneva metsa süsinikuvaru suureneb senikaua, kuni taimestik seob süsinikku rohkem, kui seda vabaneb elusolendite elutegevuses (sh lagunemisprotsessides). Noores puistus toimub suurenemine peamiselt ladestumisena kasvavatesse puudesse, hiljem muutub üha olulisemaks ladestumine aeglaselt lagunevasse orgaanilisse ainesse (peamiselt kõdupuiduna maa peal ja orgaanikana mullas) ning lõpuks mineraliseerumine mullas. Metsanduslikus statistikas mõõdetakse metsa „tagavara“ ja „juurdekasvuna“ ainult elus puude tüvemahtu, millest kogu süsinikuvaru hindamiseks ei piisa.
Metsa süsinikuvaru järsu vähenemise võib põhjustada looduslik või inimtekkeline häiring, millest Eesti metsades on suurima mõjuga raied.
Raiega kaasnev heide on seda suurem, mida rohkem puid eemaldatakse, mida suurem osa varutud puidust läheb lühikese kestvusega toodetesse, mida rohkem kahjustavad raietööd metsa ülejäänud süsinikuvaru ja kiirendavad selle lagunemist (nt maapinnahäiringu kaudu) ning mida suurem heide kaasneb ülestöötamise ja puidu transpordiga. Metsaraie pikaajaline mõju oleneb aga sellest, kus on tulevikus see ajahetk, mil raie järel kasvama hakanud metsa kogu süsinikuvaru oleks vähemalt võrdne sellega, mis oleks kujunenud metsa raiumata jätmisel. Kui sellist ajahetke käsitletavas tulevikus ei olegi, siis võimendab metsa majandamine kliimamuutust.
Otseselt metsandusega seostub mulla orgaanilise aine lagunemist kiirendav metsakuivendus (eriti turvasmuldadel), mulla süsinikuvaru ebatäielik taastumine pärast raieid, harvendusraied ja kõdupuidu eemaldamine. Põhimõtteliselt võib metsakasvatuslikult suurendatud elusate puude maht (tagavara) mõnda eeltoodutest kompenseerida, eriti kui saadud puitu kasutatakse kestvustoodetes. Senised arvutused näitavad aga, et kompenseerimine ei ole saavutatav intensiivse metsamajandusega, vaid ainult mõõduka ja hästi läbimõeldud metsakasutuse puhul. Näiteks tekib kuivendatud soomuldadele kasvanud metsade peamine süsinikuheide nende metsade lageraiel.
Teksti autor: ASKO LÕHMUS, Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia professor
Avaldatud 3.11 Maalehe vahel ilmunud metsanduse teemalises infolehes, teised sama lehe artiklid leitavad siit.
Mis on LULUCF?
Liikmesriikidel on ühine vastutus vähendada süsinikdioksiidi (CO2) sisaldust atmosfääris. LULUCFi määrus (inglise keeles: Land Use, Land-Use Change and Forestry) sätestab ELi üldise CO2 sidumise eesmärgi aastaks 2030. Igal liikmesriigil tuleb nn looduslike sidujate abil (maakasutus-, metsandus- ja põllumajandussektor) saavutada oma riiklik LULUCFi eesmärk, seejuures oma metsade ja maade eest hoolitsedes. Lõplik LULUCFi määrus on veel läbirääkimisel Euroopa Liidu institutsioonide vahel.
Üksikasjad
- Avaldamiskuupäev
- 4. november 2022
- Autor
- Esindus Eestis