ELi tulevad varjupaika otsima paljud rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed. Kaitset saavad need, kes põgenevad tagakiusamise või tõsise kahju eest oma päritoluriigis. ELil on seaduslik ja moraalne kohustus abivajajaid aidata. ELi liikmesriigid, sealhulgas Eesti, vastutavad varjupaigataotluste kontrollimise eest ja otsustavad, kes abi saab.
Mitte igaüks, kes tuleb Euroopasse, ei vaja siiski kaitset. Paljud lahkuvad oma kodudest lootuses elujärge parandada. Neid inimesi nimetatakse sageli majandusmigrantideks ning kui neil ei ole põhjendatud õigust kaitsele, peavad riikide valitsused hoolt kandma selle eest, et nad pöörduksid tagasi oma koduriiki või mõnda transiidiriiki.
Samal ajal seisavad paljud Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, silmitsi demograafilise kriisiga. Elanikkond vananeb ning töökäsi jääb vähemaks, mis paneb proovile sotsiaalsüsteemi ja majanduse jätkusuutlikkuse. Sobivad lahendused peavad paratamatult hõlmama ka ühiskonna poolt vajatud tööjõu sisserännet. Seetõttu on enamik ELi liikmesriike hakanud reformima oma seadusliku rände poliitikat, et soodustada vajaliku tööjõu saabumist.
ELi ühise rändepoliitika areng
ELi ühist rändepoliitikat hakati ellu viima alates aastast 1999, kui loodi Euroopa varjupaigasüsteem ning kehtestati varjupaiga saamise miinimumnõuded. 2004 asutati Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (Frontex), mis toetab liikmesriike ELi välispiiride kaitsel.
Alates sellest ajast on kokku lepitud ühises varjupaigapoliitikas, põhimõtted ebaseaduslikult riigis viibivate inimestega ümberkäimiseks ning nende tagasipöördumise korraldamiseks. 2008 loodi rände- ja varjupaiga küsimustes objektiivse teabe vahetamiseks Euroopa rändevõrgustik, millel on ka kontaktpunkt Eestis. 2010. aastast toetab ELi Varjupaigaamet (EUAA) liikmesriike varjupaigaõiguse rakendamisel.
2015. ja 2016. aasta rändekriisi ajal saabus Euroopa Liitu üle miljoni inimese, kellest enamik põgenes sõja ja terrori eest Süürias. See kriis ja järgnevad aastad tõid esile puudused ELi rändesüsteemis ning ELi välispiiril asuvad liikmesriigid tulid vaevu toime suure rändevooga. Ilmnesid ka ebakõlad erinevate riikide varjupaigasüsteemide vahel.
Vastusena rändekriisile esitas Euroopa Komisjon 2015. aasta mais Euroopa rände tegevuskava, et astuda viivitamatult samme inimtragöödia lõpetamiseks Vahemerel. Muuhulgas võeti kasutusele hädaolukorra kavad 160 000 pagulase ümberpaigutamiseks Kreekast, Itaaliast ja Ungarist. Samuti asuti võitlusse inimsmugeldamisega, lepiti Türgiga kokku tegevuskava ebaseadusliku rände vähendamiseks ning tugevdati piiri- ja rannikuvalveametit Frontex.
Detsembris 2020 vastu võetud ELi pikaajaline eelarve (2021–2027) suunasrände- ja piirihaldusesse oluliselt suuremaid summasid (kokku 22,7 miljardit eurot). Muu hulgas saab Euroopa Piiri- ja Rannikuvalveamet Frontex enda käsutusse kuni 10 000 piirivalvuriga alalise koosseisu.
Ränne seostub inimestele tihti meediapiltidega kummipaadis pagulastest ja nende piiriületuse tõkestamisest, kuigi tegelikult on enamik sisserändest seaduslik. Frontexi peadirektori asetäitja Uku Särekanno annab videos ülevaate nii rändest Euroopa Liitu kui ka Euroopa-sisesest rändest.
Rände- ja varjupaigalepe
2015. ja 2016. aasta rändekriis tõi esile vajaduse reformida ELi varjupaiganorme (nn. Dublini süsteemi). Nende õigusnormide järgi ei kohelda varjupaigataotlejaid kõikjal ELis ühtmoodi ning positiivsete varjupaigaotsuste osakaal on riigiti väga erinev. Seetõttu liiguvad varjupaigataotlejad mööda Euroopat ringi ning taotlevad varjupaika riikides, kus nende meelest on suurem võimalus saada rahvusvahelist kaitset.
Euroopa Komisjon tegi 2020 aastal ettepaneku reformida Euroopa ühist varjupaigasüsteemi. Selle alusel võtsid Euroopa Parlament ja Nõukogu 2024. aasta kevadel vastu uue rände- ja varjupaigaleppe. Sellega anti ELile paremad vahendid lahendamaks keerulisi rändeküsimusi, tagades samal ajal, et liidu välispiirid on kaitstud ja ükski liikmesriik ei jää rändesurve all üksi. Rände- ja varjupaigaleppe peamised õigusaktid on järgmised:
- Taustakontrolli määrus kehtestab ühtsed eeskirjad ELi saabuvate kolmandate riikide kodanike tuvastamiseks, et suurendada Schengeni ala julgeolekut.
- Eurodaci määrusega loodi ühine andmebaas, mis võimaldab koguda täpsemaid ja täielikke andmeid ebaseadusliku rände ärahoidmiseks.
- Varjupaigamenetluse määrus muudab varjupaiga-, tagasisaatmis- ja piirimenetlused kiiremaks ja tõhusamaks.
- Varjupaiga- ja rändehalduse määrus sätestab solidaarsusmehhanismi, millega paigutatakse teatud arv migrante rändesurve all olevatest piiririikidest teistesse ELi liikmesmaadesse. Migrantide vastuvõtmise asemel võib liikmesriik solidaarsussüsteemi panustada ka rahalise või muu abiga (nt. personal). Lisaks tõhustab määrus varjupaigataotluste süsteemi ning tõkestab teisest rännet (ebaseaduslikku ümberasumist ühest ELi liikmesriigist teise).
- Kriisi- ja vääramatu jõu olukordi käsitlev määrus annab ELile hoovad tulemaks toime kriisiolukordadega (näiteks rändajate ärakasutamise juhtudega).
- Miinimumnõuete määrusega tugevdatakse ja ühtlustatakse rahvusvahelise kaitse andmise kriteeriume ja sellega seotud õigusi.
- Vastuvõtu tingimuste direktiiv sätestab varjupaigataotlejatele antava abi miinimumnõuded.
- ümberasustamise ja humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise raamistiku määrus parandab kaitset vajavate inimeste seaduslikke võimalusi ELi jõudmiseks ning tugevdab rahvusvahelist partnerlust kolmandate riikidega, kes on võtnud vastu palju pagulasi.
Leppe alla kuuluvad õigusaktid jõustusid 11. juunil 2024 ja neid hakatakse kohaldama 2026. aasta juunis. Euroopa Komisjon esitas eeskirjade elluviimise juhtimiseks leppe ühise rakenduskava. 2024. a lõpuks peavad ELi liikmesriigid koostama oma riiklikud rakenduskavad, milles nad esitavad konkreetsed sammud ja selgitavad, kuidas nad õigusakte rakendavad.
Ukraina sõjapõgenikud
Seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas seisab Euroopa uue väljakutse ees: alates 24. veebruarist 2022 on ELi saabunud miljoneid sõjapõgenikke. Alates 2001. aastast kehtiv ELi ajutise kaitse direktiiv võimaldab anda Ukraina põgenikele bürokraatiavabalt (ning mis peamine: riiklikke varjupaigasüsteeme koormamata) elamisloa ning võimaldada ligipääsu sotsiaalkaitsele, haridusele ja tööturule. Kõige rohkem ajutise kaitse saajaid (absoluutarvudes) on Saksamaal, Poolas ja Tšehhis. 1000 elaniku kohta on ajutise kaitse saajaid enim Balti riikides, Poolas, Tšehhis ja Slovakkias.
Eesti roll Euroopa rändepoliitikas
Euroopa Liidu liikmesriigina kohaldab ka Eesti Euroopa Liidu ühtset rände- ja varjupaigapoliitikat.
Eestis reguleerib varjupaigavaldkonda rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mis sisaldab nii Genfi pagulasseisundi konventsioonist (millega Eesti ühines 1997. aastal) tulenevaid põhimõtteid kui ka Euroopa Liidu direktiividest tulenevaid nõudeid.
Eesti sisserändepoliitika eesmärkideks läbi aegade on olnud soodustada nende välismaalaste Eestisse tulekut, kelle siia asumine on kooskõlas avalike huvidega, ning ära hoida nende saabumine, kes on ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule. Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigused Eestis elamiseks ja töötamiseks on sätestatud Euroopa Liidu kodaniku seaduses.
Seoses Venemaa agressiooniga on Eestis 32 775 Ukrainast pärit ajutise kaitse saanud isikut (aprill 2024 seisuga). 2024. aasta alguse seisuga on tööealiste ukrainlaste hõive Eestis tõusnud 57%ni.
Rändepoliitika aastaraport 2023
Fakte rände kohta
- 2022. aasta Venemaa täiemahulise agressiooni algusest saati on Ukrainast pärit põgenikud teinud ELi liikmesriikides rohkem kui 4,2 miljonit ajutise kaitse taotlust (juuni 2024 seisuga).
- Kokku väljastati Euroopa Liidu riikides 2022. aastal 3,4 miljonit esmast elamisluba. Neist elamislubadest 42% väljastati seoses töötamisega, 24% perekondlike sidemetega, 13% hariduse omandamisega ning 11% varjupaiga pakkumisega.
- 2022. a esmastest elamislubadest valdav enamus anti Ukraina kodanikele (840 000), kellele järgnesid India (170 000), Maroko (163 000) ning Valgevene (154 000) kodanikud.
- 2022. aasta peamised rände põhjused Eestis: 43% pereränne, 37% töötamine, 18% õppimine