Euroopa Liit (EL) on taganud oma elanikele rahu, stabiilsuse ja heaolu, mis on kestnud üle poole sajandi; aidanud tõsta Euroopa kodanike elatustaset ning võtnud kasutusele Euroopa ühisraha: euro. Algsest majandusliidust on välja kasvanud liit, mis hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi alates kliimast ja keskkonnast kuni välissuhete ja julgeolekuni.
EL on ainulaadne majandusalase ja poliitilise koostöö partnerlus, milles osaleb 27 Euroopa riiki. Selle asutasid 1958. aastal Euroopa Majandusühendusena Belgia, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa ja Saksamaa. 1993. aastast Euroopa Liidu nime kandva liiduga on sellest ajast alates ühinenud veel 22 riiki. Ühendkuningriik lahkus EList 2020. aasta lõpus.
EL rajaneb õigusriigi põhimõttel – kogu tema tegevus põhineb aluslepingutel, milles kõik liikmesriigid on vabatahtlikult ja demokraatlikult kokku leppinud.
Euroopa Liidu eesmärgid ja väärtused
ELi institutsioonid
ELil on ainulaadne institutsiooniline ülesehitus. Liikmesriikide valitsused määravad korrapärastel tippkohtumistel kindlaks üldised prioriteedid ja otsuste tegemine hõlmab mitut institutsiooni. Neist neli peamist on järgmised:
- Euroopa Parlament: ELi kodanike valitud seadusandlik organ, mis hääletab ELi õigusaktide, kokkulepete ja eelarvete vastuvõtmise üle ning teostab järelevalvet teiste ELi institutsioonide üle
- Euroopa Ülemkogu: toob kokku kõigi liikmesriikide juhid, et määrata kindlaks ELi üldine tegevuskava ja poliitilised prioriteedid
- Euroopa Liidu Nõukogu: koosneb liikmesriikide ministritest ning peab koos parlamendiga läbirääkimisi ELi õigusaktide üle ja võtab neid ühiselt vastu
- Euroopa Komisjon: ELi täidesaatev organ, mis koostab ELi õigusakte ja rakendab seadusandlike organite otsuseid
- ELil on ka diplomaatiliste suhetega tegelev üksus – Euroopa välisteenistus – ning Euroopa Liidu Kohus, mis tagab ELi õiguse järgimise
Lisateave ELi institutsioonide, asutuste ja ametite kohta
Nobeli rahupreemia
2012. aastal sai Euroopa Liit Nobeli rahupreemia leppimise, demokraatia ja inimõiguste edendamise ning stabiliseeriva rolli eest suurema osa Euroopa muutmisel sõjakontinendist rahukontinendiks.