Võitlus väärinfoga

Sõidukite tootmine on üks ressursimahukamaid tööstusharusid. Kuna autotööstus suundub heiteta liikuvuse poole ja sõidukitesse on integreeritud üha enam elektroonikat, võib sõidukite tootmisel olla suur keskkonnajalajälg.

Seda arvesse võttes on komisjoni ettepaneku eesmärk hõlbustada autotööstuse üleminekut ringmajandusele sõiduki olelusringi kõigis etappides: konstrueerimisest kuni töötlemiseni, sh tagades kestlik jäätmekäitlus.

Autod, mida ei saa enam parandada ehk mis tunnistatakse kasutuskõlbmatuks, peab eelnõu järgi toimetama spetsiaalsesse töötlemiskohta utiliseerimiseks. See peaks vähendama romude jätmist näiteks loodusesse või garaaži, kus need võivad hakata lekitama ohtlikke aineid.

Lisaks on oluline peatada romude seadusevastane müük kolmandatesse riikidesse ja muud sarnased pettused. Igal aastal “kaob” ELi liikmesriikide statistikast 3-4 miljonit vana autot. Paljud neist eksporditakse ja müüakse ebaseaduslikult “kasutatud autodena”, et vältida ELi jäätmealaseid õigusakte, mis kohustavad ettevõtteid romusid nõuetekohaselt kõrvaldama. Sellised “kasutatud autod” satuvad enamasti prügilatesse ja saastavad loodust.

Loe lisaks:

• Eesti Päevalehe faktikontrollijate põhjalik artikkel
• autotööstuse sektori reguleerimine
• küsimused-vastused
• faktileht.

24. veebruaril 2022 alustas Venemaa provotseerimata agressioonisõda oma rahumeelse naabri Ukraina vastu, näidates maailmale Kremli imperiaalsete pürgimuste tõelist palet. Praegu võitlus ikka kestab, aga Ukraina on säilitanud kerksuse ning on endiselt täis otsustavust Venemaa agressioon tagasi lüüa.

Venemaa valmistus sõjaks Ukraina kohta müüte levitades. Juba pikka aega enne täiemahulist sissetungi 24. veebruaril 2022 sillutas Venemaa püsiva desinformatsioonivooga oma sõjalisele agressioonile teed. Oleme jälginud ja paljastanud Kremlist lähtuvat desinformatsiooni kogu sõja vältel. Siinses ülevaates on välja toodud mõned Kremli desinformatsioonivõrgustikus aktiivselt levitatavad müüdid.

1. Müüt: Venemaa võit selles sõjas on vältimatu. Venemaa kas võidab sõja või päädib see III maailmasõjaga. Lääne sõjaline toetus Ukrainale eskaleerib olukorda ja pikendab kannatusi. Ainus tee rahuni on Ukraina demilitariseerimine.

Ukraina märkimisväärne vastupidavus, otsusekindlus ja murdmatu võitlusvaim on korduvalt tõestanud, et Kremlile terendavad agressioonisõjas Ukraina vastu hoopis teistsugused väljavaated kui võit. Maailm on Venemaa tegevuse hukka mõistnud, nõudes Ukrainas toimuvate rünnakute viivitamatut lõpetamist ja Venemaa vägede tingimusteta viimist väljapoole Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud piire. Pärast seda, kui Venemaa alustas provotseerimata „kolmepäevast sõda“, on Ukrainal õnnestunud edukalt peatada sissetungijate edasiliikumine, pöörata lahinguõnn enda kasuks ja vabastada Venemaa ajutise sõjalise kontrolli alt märkimisväärses ulatuses territooriumi. Ukraina väed on samuti oluliselt räsinud Venemaa sõjalisi vahendeid.

Võitluses ülekaalukalt suurema vastasega on Ukraina näidanud maailmale, mida tähendab südikus sõjaväljal. Lääne sõjaline toetus on võimaldanud Ukrainal lahinguväljal päevast-päeva edu saavutada ja oma riiki kaitsta, milleks tal on ka ÜRO põhikirja kohane õigus.

Venemaa ettepanekud sõlmida relvarahu või pidada rahuläbirääkimisi ei ole tehtud siiralt, vaid on kõigest suhtekorralduslik võte. Kui ettepanekuid põhjalikult analüüsida, tulevad ilmsiks Venemaa imperialistlikud nõudmised, et Ukraina annaks alla ja loobuks veel suuremal määral oma territooriumist ja suveräänsusest.

Ainus võimalus rahu saavutada on see, kui Venemaa viib väed Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud piiridest tervikuna välja ja loobub täielikult senisest agressioonipoliitikast. Venemaa samm alustada provotseerimata sõda Euroopas tähendab rahvusvahelise õiguse ja eelkõige ÜRO põhikirja jõhkrat rikkumist. Rahu ei ole võimalik saavutada nii, et lastakse relvastamata Ukrainal jääda vastamisi ülimalt militariseeritud Venemaaga, kes ei tunnista tema suveräänsust ega varja üldrahvalikke üleskutseid panna toime genotsiid.

2. Müüt: Venemaa on sõjas Läänega. Ukraina on ainult NATO asemik varisõjas ja lahinguväli, millel sõjategevus lahti rullub. Venemaa kaitseb end Ukraina agressiooni vastu.

Venemaa alustas 24. veebruaril 2022 täieulatuslikku sissetungi Ukrainasse ja Ukraina on end sellest ajast saadik kaitsnud. Valeväide, et Ukraina on agressor, on Kremli klassikaline manipuleerimistaktika, millega kujutatakse Venemaad kui ohvrit ja juhitakse auditooriumi tähelepanu kõrvale omaenda agressioonilt. Kuigi selline absurdne vale on suurema osa maailma jaoks selgelt läbinähtav, mõjub see Venemaa üha isoleeritumas infokeskkonnas sõjahüüuna, millega koondada üldsust Kremli autoritaarse poliitika taha.

Desinformatsiooninarratiiv, millega väidetakse eksitavalt, et Venemaa võitleb Ukrainas Läänega, sai hoo sisse pärast seda, kui Ukraina alustas Venemaa sissetungijate vastu edukat vastupealetungi. Kremli-meelsetele arvamuskujundajatele meeldib levitada seda narratiivi alati siis, kui Ukraina saab oma Lääne partneritelt sõjalist abi või kui jälle mõned Ukrainas ajutiselt okupeeritud alad Venemaalt käest on libisenud. Ei EL, Lääneriigid ega NATO ei ole kuulutanud Venemaale sõda. EL, USA ja paljud NATO liikmesriigid annavad Ukrainale sõjalist abi, et aidata Ukrainal tõrjuda Venemaa provotseerimata agressiooni, kuid nad ei osale mingil viisil lahingutes.

3. Müüt: Ukraina püüab valmistada tuumarelva, ründab tsiviilotstarbelist tuumataristut ja varjab relvi tuumaelektrijaamades. Ukraina töötab välja nn räpast pommi. Venemaa jaoks oleks õiguspärane kasutada Ukraina vastu taktikalist tuumarelva.

See on üsna mitmetahuline küsimus, kuid üldine taktika on selge. Kreml tugineb oma hirmutamiskampaanias inimeste ratsionaalsele vastumeelsusele tuumarelvade vastu, mistõttu on üha sõjakamaks muutuv tuumaretoorika olnud Kremli Ukraina-vastaste propagandanarratiivide alalisi lõimi.

Hoolimata Kremli pidevatest süüdistustest ei ole tõendeid selle kohta, et Ukraina oleks kunagi võtnud käsile tuumarelvade väljatöötamise, ei Venemaa ega kellelgi teise vastu. Tegelikkuses on Ukraina olnud alates 1994. aastast, mil ta kirjutas alla Budapesti memorandumile, tuumarelvavaba riik. Ukraina on üks väheseid maailma riike, kes on oma tuumaarsenalist loobunud, olles kõrvaldanud Nõukogude Liidult päritud relvad. Küll aga on Venemaa mugavalt unustanud memorandumi allkirjastamisega võetud kohustuse austada Ukraina iseseisvust, suveräänsust ning piiride puutumatust.

Kreml on varmas kasutama tuumanarratiive ka selleks, et tõrjuda süüdistusi ja esitada halvasti varjatud ähvardusi, ning kasutab oma eesmärkide saavutamisel tuumaväljapressimist. See, kui Venemaast luuakse kuvand kui nurka aetud, ent tuumarelvadega varustatud (mida Kremli-meelsed demagoogid alati rõhutavad) loomast, töötab Kremli kasuks.

Venemaa süüdistas Ukrainat räpase pommi valmistamises, et hoogustada sel ettekäändel eskalatsiooni. Ukraina kutsus Rahvusvahelise Tuumaenergiaagentuuri uurima kohti, kus Venemaa väidete kohaselt räpast pommi valmistatakse. Rahvusvaheline Tuumaenergiaagentuur ei leidnud selle kohta, justkui töötaks Ukraina välja tuumamaterjale, mida Venemaa vastu kasutada, mingeid tõendeid.

Väidetel, et Ukraina kahjustab tahtlikult oma tsiviilotstarbelist tuumataristut, ei ole samuti alust. Tegelikult on Ukraina ja USA teinud korduvaid jõupingutusi selleks, et Zaporižžja tuumaelektrijaamas pingeid vähendada. Venemaa seevastu on rajatise mitmel puhul ohtu seadnud. Ta on paigutanud selle ruumidesse sõjavarustust ja sõdureid, kasutanud jaama ümbrust raketirünnakute lähtekohana, võttes jaama üle de facto kontrolli, ning katkestanud mitmel korral selle ühenduse peamise elektrivõrguga. Rahvusvaheline Tuumaenergiaagentuur ei ole kinnitanud Ukraina-poolset pommitamist ega rünnakuid elektrijaama vastu ei enne ega pärast Kremli sellekohaseid süüdistusi.

4. Müüt: Kogu Euroopa toetas Natsi-Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu, nii nagu Euroopa toetab nüüd Natsi-Ukrainat. Venemaa jätkab Ukrainas Suurt Isamaasõda, et vabastada maailm natsidest.

Oleme aastaid tähelepanelikult jälginud natsi-temaatika kasutust Kremli propagandas. Kreml on seda käepärast desinformatsioonimotiivi kogu sõja vältel ukrainlaste dehumaniseerimiseks ja halvustamiseks pidevalt kasutanud. Putin on loonud illusiooni Venemaast kui tänapäeva natsismi taltsutajast, mis on klassikaline näide projitseerimistehnikast, millega omistatakse omaenda hävitustöö teistele.

Euroopa süüdistamine selles, et ta toetas Natsi-Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu, on rohkem kui kohatu. Ajalugu on siin pööratud pea peale. Tegelikult kuulusid 1942. aastal 26 riiki ja okupeeritud Euroopa riikide paguluses olevat valitsust Hitleri-vastasesse koalitsiooni. Venemaa räägib võitlusest natsismi vastu, et saavutada kuulajaskonnas tugevat psühholoogilist ja emotsionaalset reaktsiooni, ent see ei ole mitte ainult manipuleeriv, vaid täiesti meelevaldne, eriti kui võtta arvesse Kremli viimase aja avalikult antisemiitlikku retoorikat.

5. Müüt: Ukraina on tehislik moodustis, mitte suveräänne riik. Ukraina alad on ajalooliselt Venemaa omad. Nende alade elanikkond on väljendanud oma vaba poliitilist tahet siirduda uuesti Venemaa rüppe ning Venemaa patriootlik kohus on need inimesed vabastada ja neid kaitsta.

Ukraina on suveräänne riik, millel on oma identiteet ja pikk ajalugu. Ka Ukraina omariikluse ja suveräänsuse eitamine on Kremli-meelsete arvamuskujundajate läbiproovitud desinformatsiooninarratiive, mida on juba aastaid pruugitud. Ei ole seega üllatus, et ka siis, kui Venemaa asus lavastatud referendumite abil õigustama ajutiselt okupeeritud Ukraina alade ebaseaduslikku annekteerimist, asuti ka Kremli desinformatsioonikanalites taas Ukraina suveräänsust kahtluse alla seadma.

Kremli arvamuskujundajad on sageli viljelenud ühe manipuleerimistaktikana ajaloolist revisionismi, millega suunata avalikku arvamust Kremli praeguse poliitika jaoks soodsasse suunda. Muu hulgas proovitakse sel viisil tagada toetust katsetele annekteerida ebaseaduslikult Ukrainas ajutiselt okupeeritud alasid. Samamoodi on hästi dokumenteeritud Putini kinnisidee ajalugu ümber kirjutada.

Okupeeritud aladel korraldatud libareferendumites ei ole olnud midagi vaba ega demokraatlikku. Relvastatud sõdurid käisid ukselt uksele hääli kogumas ja sundisid valijaid hääletama. Selline teguviis on otseses vastuolus Ukraina põhiseadusega. Kogu protsess oli vastuolus rahvusvahelise õigusega ja ÜRO on selle Venemaa annekteeritud alade kohta vastu võetud resolutsioonides hukka mõistnud. Otsus need alad annekteerida näitab Venemaa sõjapidamise imperialistlikku olemust.

6. Müüt: Venemaa võitleb Ukrainas Lääne imperialismi ja neokolonialismi vastu, et luua multipolaarne maailmakord, kus riigid ei sekku üksteise siseasjadesse.

Kremli režiim on pikka aega püüdnud end avalikult esitleda kui imperialismi- ja kolonialismivastast. Venemaa jõhker agressioonisõda Ukraina vastu paljastas aga Venemaa enda imperiaalsed ja kolonialistlikud eesmärgid oma naabrite suhtes Euroopas, Kaukaasias ja Aasias.

Venemaa, kes alustas 2014. aastal Ida-Ukrainas sõda, annekteeris samal aastal ebaseaduslikult Krimmi ja alustas 2022. aastal täiemahulist sissetungi Ukrainasse, on rängalt rikkunud rahvusvahelist õigust ja ÜRO põhikirja, ohustades maailma rahu, ülemaailmset julgeolekut ja stabiilsust.

2. märtsil 2022 võttis ÜRO Peaassamblee ülekaaluka häälteenamusega vastu resolutsiooni, millega kuulutati Venemaa Föderatsiooni jõhker sissetung Ukrainasse lubamatuks ja nõuti, et Venemaa viiks oma väed Ukrainast viivitamata välja ja asuks järgima rahvusvahelist õigust.

2022. aasta oktoobris hääletas ÜRO Peaassamblee ülekaalukalt selle poolt, et mõista hukka Venemaa katsed annekteerida libareferendumite teel neli ajutiselt okupeeritud Ukraina piirkonda.

Venemaa sõjaline kallaletung rahumeelsele naaberriigile on ülemaailmselt hukka mõistetud, misjärel on Venemaa jäänud üksi ja isolatsiooni.

7. Müüt: Ukraina on aastate jooksul pannud Donbassis toime genotsiidi ja Venemaal tuli elanikkonna kaitseks sekkuda. Ukraina viib läbi libaoperatsioone ja lavastab jõhkrusi, et süüdistada Venemaad sõjakuritegude toimepanemises.

Ukraina süüdistamine sõjakuritegudes ja genotsiidis on arvatavasti üks Kremli desinformatsioonikampaania kõige kuritahtlikumaid elemente. Genotsiid on inimrühma tahtlik ja süstemaatiline hävitamine etnilise päritolu, rahvuse, usutunnistuse või rassi alusel. Ukrainal ei ole selliseid eesmärke olnud ja Venemaa väidete toetuseks ei ole mitte ühtegi tõendit.

Arvestades Vene sõdurite poolt Butšas toime pandud julmusi, võib seda pidada üheks silmapaistvamaks näiteks selle kohta, kuidas Venemaa oma kuritegusid Ukrainale projitseerib. Süüdistus, et Ukraina on viinud läbi libaoperatsioone, et vastutus nende eest Venemaa kaela veeretada, on ühtaegu vale ja häbiväärne. Seevastu Venemaa sõjakuritegusid on Butšas, Irpinis, Mariupolis ja paljudes teistes kohtades juba uurima asutud.

Lisaks on Venemaa tahtlikud rünnakud tsiviilelanike ja -taristu, sealhulgas koolide, haiglate ja elamurajoonide vastu Tšernihhivis, Mariupolis, Harkivis ja mujal hästi dokumenteeritud. ÜRO inimõiguste büroo andmetel võivad need osutuda sõjakuritegudeks.

8. Müüt: Venemaa võitleb Ukrainas uskmatute satanistide vastu, et kaitsta kristlust ja traditsioonilisi väärtusi.

Kuigi see võib tunduda uskumatult otsitud süüdistus, on Venemaa Ukraina-vastase sõja õigustamiseks sageli nimetanud seda pühaks võitluseks saatana enese vastu. Sõja esimestel nädalatel ja kuudel viitas Kreml Ukraina ebapühale liidule Hadese jõududega, et selgitada selle abil, miks Venemaa lahinguväljal edusamme ei tee.

Kremli-meelsed arvamuskujundajad, eriti Vladimir Solovjov, täiendavad seda desinformatsiooninarratiivi sageli põhjendamatute süüdistustega, et Ukraina soovib hävitada õigeusu kirikut. Sedalaadi valeväited said hoogu 2019. aastal, kui Ukraina õigeusu kirik sai sõltumatu kiriku staatuse, ja seejärel 2022. aasta novembris, kui Ukraina valitsus teatas, et koostab seaduse, millega keelatakse Venemaaga seotud kirikud.

Nimetades Ukrainat ja tema Lääne toetajaid uskmatuteks patusteks, jõutakse Kremli propagandas välja selleni, et Lääs soovib hävitada nn traditsioonilised väärtused. Sel viisil kujutatakse Venemaad nende väärtuste kaitsjana. Ohustatud väärtuste kaitsmisest rääkiv desinformatsiooninarratiiv on aga läbi imbunud homofoobiast, muutudes ajuti varjamatuks vaenukõneks.

9. Müüt: USA rahastas, töötas välja ja rakendas salajasi programme bioloogiliste relvade arendamiseks Ukraina laborites, testides bioloogilisi relvi kohaliku elanikkonna peal, ja varustab Ukrainat bioloogiliste relvadega, millega Venemaad rünnata.

Lood USA salajastest biolaboritest on klassikaline näide hirmu õhutavast vandenõuteooriast, mida Kreml sageli kasutab inimeste tähelepanu hajutamiseks ja nende segadusse ajamiseks. Seda desinformatsiooninarratiivi kasutati algselt selleks, et pidurdada USA ja Ukraina bioloogiliste ohtude vähendamise partnerlust, hiljem võeti vana kampaania uuesti kasutusele Venemaa provotseerimata sissetungi õigustamiseks.

Bioloogiliste relvade ja bioloogiliste uuringute vahelist piiri hägustades püüab Kreml tekitada oma desinformatsioonikampaaniaga hirmu ja häbimärgistada Ukrainat. Autoriteetsed allikad, sealhulgas ÜRO desarmeerimise valdkonna kõrge esindaja Izumi Nakamitsu, on väited, nagu oleks USA rahastatud bioloogilisi laboreid Ukrainas kasutatud sõjalistel eesmärkidel, korduvalt ümber lükanud.

10. Müüt: EL ei saa ilma Venemaa energiaallikateta hakkama. USA sundis ELi rakendama poliitikat, mis põhjustas ülemaailmse energiakriisi, sest see toob kasu USA energiaettevõtetele.

Kremlil on pikaajaline traditsioon kasutada välissuhtluses relvana energeetikat ning desinformatsioon on selle taktika lahutamatu osa. Seekord läks aga nii, et Venemaa käik hirmutada ELi gaasivoogude peatamisega lõi väga valusasti hoopis teda ennast. Kui Venemaa nõudis, et Euroopa teeks valiku Ukraina toetamise ja Venemaa energia vahel, oli Euroopa vastus ühemõtteline – Ukraina.

EL ja selle liikmesriigid võtsid selle peale kiiresti mitmeid vastumeetmeid, millega suurendada oma energiajulgeolekut, näiteks kava „REPowerEU“ ja kava „Säästame gaasi turvalise talve nimel“, mis seisneb gaasinõudluse vabatahtlikus vähendamises 15 % võrra. ELi maa-alused gaasihoidlad täideti rohkem kui 95 % ulatuses nende mahutavusest – see on palju rohkem kui 1. novembriks 2022 seatud sihttase 80 %.  Euroopa oli talveks valmis ja suutis Venemaa energiaväljapressimisele vastu seista.

Kreml püüab oma desinformatsiooniga ka Atlandi-ülestesse suhetesse kiilu lüüa, maalides vale pildi ELi suveräänsuse kadumisest. Nii on mitmetes väljaannetes vihjatud, et USA hoiab ELi oma käpa all ning saab ülemaailmsel energiaturul valitsevast ebastabiilsusest kasu. Energiavarustuse mitmekesistamine on aga ELi energiapoliitika nurgakivi. See aitab tugevdada Euroopa energiajulgeolekut, hoida ära monopole ja suurendada energiaturul konkurentsi.

11. Müüt: EL tekitas Venemaa põllumajandustoodete ja väetiste keelamisega kogu maailmas toidupuuduse. Venemaa ei vastuta ülemaailmse toidukriisi eest. EL hoiab kogu Ukrainast pärit teravilja kinni, näljutades teisi riike.

Ukrainasse tungimisega lõikas Venemaa Ukraina toodangu tulemuslikult ülemaailmsetelt turgudelt ära ja halvendas ülemaailmset majandusseisundit. Venemaa tegevus kiirendab kogu maailmas energia- ja väetisehindade tõusu, avaldades erilist mõju Aafrikale ja kõige haavatavamatele riikidele, kuid mõjutades üha rohkem ka teisi piirkondi ja riike. 

Konfliktid, kliimamuutused ja COVID-19 püsiv mõju on kõikjal maailmas rängalt kahjustanud toidusüsteeme ja inimesi, kes neist sõltuvad. Venemaa provotseerimata agressioon Ukraina vastu on neid probleeme ja haavatavusi märkimisväärselt süvendanud.

Venemaa on pommitanud Ukraina energia-, vee- ja transporditaristut, põletanud saake, röövinud teravilja, hävitanud Ukraina põllumajandusseadmeid ja kütusehoidlaid ning mineerinud põllumaa, mis kõik kokku on pikaajaliselt kahjustanud Ukraina toidutootmise ja ekspordivõimet.

Lisaks kohaldab Venemaa jätkuvalt ekspordimakse ja ekspordikvoote nii väetiste kui ka teraviljade, nagu nisu, meslini, rukki, odra ja maisi suhtes.

ELi sanktsioonidest on toidutarned ja väetised sõnaselgelt välja jäetud: Venemaa toiduainete maailmaturgudele eksportimise suhtes sanktsioone kehtestatud ei ole. Igaüks saab vahendada, soetada, transportida ja varuda Venemaalt pärit toitu ja väetisi. Vastupidiselt Venemaa desinformatsiooniväidetele ei takista ükski ELi liikmesriik Venemaad annetamast abivajavatele riikidele väetisi.

ÜRO andmetel läheb suurem osa Musta mere teraviljaalgatuse kaudu korraldatud toiduainete ekspordist ELi mittekuuluvatesse riikidesse. Vaid 34 % kogu eksporditud nisust on läinud ELile. Seevastu 64 % mahust on läinud arengumaadesse.

Euroopa Liit on koos oma rahvusvaheliste partneritega toiduga kindlustamatuse probleemi lahendamiseks tehtavate ülemaailmsete jõupingutuste esirinnas. Alates solidaarsuskoridoride ja Musta mere teraviljaalgatuse rakendamisest on toiduainete hinnad pidevalt langenud ja jõudnud sõjaeelsele tasemele.

12. Müüt: Lääneriikide Venemaa-vastased sanktsioonid on ebaseaduslikud ja põhjustavad ülemaailmset kahju. Sanktsioonid destabiliseerivad maailmamajandust ja suurendavad tavakodanike elukallidust kogu maailmas. Sanktsioonid ei mõjuta Venemaa majandust ja Venemaa on tõestanud, et sanktsioonid ei toimi.

Kremli tõlgendus ELi ja Lääne sanktsioonidest on hea näide vasturääkivuse kohta. Ühtepidi on sanktsioonid ebaseaduslikud ja vastuvõetamatud sunnivahendid, kuid samas ei ole neil Venemaale mingit mõju. Selle desinformatsiooninarratiiviga püütakse vähendada sanktsioonide tähtsust oma elanikkonna silmis ning luua väärkujutelm, et Lääs on kohe kokku kukkumas. Rahvusvahelisel tasandil püüab Kreml tekitada põhjendamatuid kartusi, et Lääneriikide sammudel Venemaa vastu on ülemaailmsed negatiivsed tagajärjed.

Kõik ELi sanktsioonid on kooskõlas kõigi rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega. Sanktsioonid vähendavad vahendeid, mida Venemaa saab kasutada sõja rahastamiseks ja oma sõjatööstuskompleksi põhikomponentide soetamiseks. Sanktsioonide mõju on tuntav Venemaa majanduse kõigis peamistes sektorites. 2022. aasta jooksul on Venemaa eelarvepuudujääk järsult 14 korda suurenenud. Majandus vähenes 2022. aastal kuni 5 %. Sanktsioonid toimivad.

Otsus kehtestada naftale rahvusvaheline hinnalagi aitab piirata erakorralistest turutingimustest tingitud hinnatõusu. See peaks märkimisväärselt vähendama tulusid, mida Venemaa pärast sissetungi Ukrainasse oma nafta eest saab. Nafta hinnalagi aitab ka stabiliseerida ülemaailmseid energiahindu, leevendades samal ajal negatiivseid tagajärgi kolmandate riikide energiavarustusele.

ELi sanktsioonidel on olulised erandid. ELi sanktsioonidest on toidutarned ja väetised sõnaselgelt välja jäetud. Kuigi Euroopa õhuruum ei ole Venemaa õhusõidukitele avatud, võivad ELi liikmesriigid lubada Venemaa õhusõidukitel oma õhuruumi läbida, kui see on vajalik humanitaarkaalutlustel.

EUvsDisinfo poolt kogutud müüdid ja väärinfo näited Venemaa agressiooni kohta Ukrainas.

Iga päev toob üha uusi valesid Ukraina ja praeguste pingete kohta Venemaa-Ukraina piiril. Alates Krimmi poolsaare ebaseaduslikust annekteerimisest 2014. aastal ja jätkuvast sõjalisest agressioonist Ukraina vastu on Venemaa korraldanud pidevalt ja koordineeritult riigi juhitud desinformatsioonikampaaniat, mis on suunatud Venemaa elanikkonnale, Venemaa naaberriikidele, Euroopa Liidule ja mujale ning mille eesmärk on eelkõige mõjutada avalikku arvamust. Riigi kontrolli all olevale meediale ja laiemale Kremli-meelsele meedia „ökosüsteemile“ toetudes on Venemaa ametivõimud teinud kõik endast oleneva, et Ukrainat halvustada, kujutada riiki ohuna ülemaailmsele julgeolekule ning rünnata rahvusvahelist üldsust Ukraina suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse ja sõltumatuse toetamise eest tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides. Venemaa kampaania on otseselt suunatud ka Euroopa Liidu ja teiste osalejate, eelkõige NATO rolli vastu, kujutades neid vääralt kui väidetavat agressiivset ohtu, mis tekitab Venemaale „põhjendatud julgeolekuprobleeme“. Venemaa hiljutine sõjalise kohaloleku suurendamine, mis algas 2021. aasta kevadel Ukraina piiril ja ebaseaduslikult annekteeritud Krimmi poolsaarel, on seda desinformatsiooni tulva üksnes süvendanud.

Käesolevas ülevaates vaadeldakse kõige levinumaid ja ohtlikumaid müüte ning sageli otseseid valesid, mis on seotud Venemaa ja Ukraina konfliktiga.

1. müüt: „Praegused pinged tulenevad Ukraina ja tema lääneriikidest liitlaste püsivast agressiivsest käitumisest. Venemaa vaid kaitseb oma õigustatud huve ega ole konflikti tekkimises süüdi.“

Ei vasta tõele. Tegelikult rikub Venemaa jätkuvalt rahvusvahelist õigust ja muid kokkuleppeid, millega ta on liitunud. Krimmi poolsaare ebaseadusliku annekteerimise ja Ukraina vastu suunatud relvastatud kallaletungide toimepanemisega on Venemaa, kes on üks ÜRO Julgeolekunõukogu alalistest liikmetest, rikkunud vähemalt 12 rahvusvahelist ja kahepoolset lepingut. Nende hulka kuuluvad ÜRO põhikiri, Helsingi lõppakt ja Pariisi harta, millega tagatakse riikide suveräänne võrdsus ja territoriaalne terviklikkus, piiride puutumatus, hoidumine ähvardamisest või jõu kasutamisest ning riikide vabadus valida või muuta oma julgeolekukorraldust.

Teisisõnu on Venemaa tegevus, mis kahjustab ja ohustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, eelkõige Donbassis, ebaseaduslik. Selline tegevus ohustab jätkuvalt Euroopa julgeolekukorda ja seab ohtu reeglitel põhineva rahvusvahelise korra.

Mis puudutab inimohvreid, siis Ukraina on kandnud käimasolevas konfliktis Venemaaga tõsist kahju. Venemaa agressiooni tulemusena on tapetud umbes 14 000 ukrainlast ning palju rohkem on saanud vigastada. Samuti on üle 1,5 miljoni elaniku olnud sunnitud konflikti tõttu Krimmi poolsaarelt ja Ida-Ukrainast lahkuma.

2. müüt: „Selle konflikti vallandas olukord Ukrainas. On tõendeid selle kohta, et Ukraina paneb riigi idaosas toime julmusi oma venekeelse elanikkonna vastu. Venemaa peab sekkuma muu hulgas seetõttu, et ukrainlased ja venelased on üks rahvas. Ukraina kuulub lihtsalt Venemaa „eelistatud mõjupiirkonda“.

Ei vasta tõele. Väited, et Ukraina ründab oma territooriumi ja kiusab taga oma kodanikke, on absurdsed. Selleks et suurendada riigisisest toetust Venemaa sõjalisele agressioonile, on riigi kontrolli all olev Vene meedia väsimatult püüdnud Ukrainat halvustada, süüdistades teda väidetavas genotsiidis (avaneb uuel vahekaardil) Ida-Ukrainas, tõmmates põhjendamatuid paralleele natsismi ja Teise maailmasõjaga (avaneb uuel vahekaardil) ning mõeldes välja lugusid, mille eesmärk on tekitada üldsuses negatiivset emotsionaalset fooni.

Selliseid väljamõeldud lugusid on palju, neid illustreerib kõige paremini tuntud näide Vene televisiooni uudisloost, milles süüdistatakse Ukraina vägesid konflikti alguses Ida-Ukrainas noore poisi risti löömises. Faktikontrollijad suutsid kiiresti tõestada, et see uudis on täielikult välja mõeldud. Sarnaste uudislugude levitamine jätkub ka praegu.

Tegelikult puuduvad tõendid selle kohta, et Ida-Ukraina vene keelt kõnelevaid või etnilisi venelasi ähvardaks Ukraina ametivõimude tagakiusamine, rääkimata genotsiidist. Seda kinnitavad aruanded, mida on avaldanud Euroopa Nõukogu (avaneb uuel vahekaardil), ÜRO inimõiguste ülemvolinik (avaneb uuel vahekaardil) ja OSCE (avaneb uuel vahekaardil).

Sageli kasutatav väide, et ukrainlased ja venelased on üks rahvas, on üks vanimaid ja sügavalt juurdunud müüte, mida Ukraina vastu kasutatakse. Isegi pikaajalisest ajaloolisest vaatenurgast ei pea see väide paika. Kuigi nende ühised juured ulatuvad 9. sajandist kuni 13. sajandi keskpaigani eksisteerinud Kiievi-Vene riigini, ei ole õige väita, et ukrainlased ja venelased on 800 aastat hiljem üks rahvas. Hoolimata pikka aega kestnud võõrvõimust on Ukrainal tugev rahvuslik kultuur ja identiteet ning ta on suveräänne riik.

Mõiste „suurvene rahvas“, millel puuduvad poliitilised piirid, on ideoloogiline konstruktsioon, mis ulatub tagasi tsaarivõimu perioodi (avaneb uuel vahekaardil) ning seda on kasutatud Ukraina suveräänsuse ja rahvusliku identiteedi õõnestamiseks. Alates 2014. aastast on Venemaa valitsus levitanud seda müüti uue hooga, püüdes õigustada ja põhjendada oma sõjalist agressiooni Ukraina vastu.

Selline mõiste nagu „mõjupiirkond“ ei kuulu 21. sajandisse. Nagu kõigil suveräänsetel riikidel on ka Ukrainal vabadus valida oma tee, välis- ja julgeolekupoliitika ning liitlased ja õigus otsustada, millistes rahvusvahelistes organisatsioonides ja sõjalistes liitudes osaleda.

Andmaks laiemat kõlapinda mõttele, et Ukraina kuulub Venemaa mõjupiirkonda, väidavad Venemaa ametivõimud ja riigi kontrolli all olev meedia sageli, et Ukraina ei ole „päris“ riik. Venemaa riiklik propaganda püüab ajaloolisi fakte moonutada eesmärgiga õigustada mõtet, et Ukraina kuulub Venemaa loomulikku huvipiirkonda.

3. müüt: „Ukraina peaks igal juhul pöörduma Venemaa poole, sest EL ja lääneriigid ei ole riigist huvitatud ja on selle hüljanud“.

Ei vasta tõele. EL on sõlminud Ukrainaga strateegilise partnerluse, kusjuures tegelikult on Ukrainast saanud üks ELi lähimaid partnereid. Partnerluse süvenemisest viimastel aastatel annavad tunnistust ELi-Ukraina assotsieerimisleping ning loodud põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond (avaneb uuel vahekaardil). Täna on EL Ukraina suurim kaubanduspartner, liidu osakaal Ukraina kaubavahetuses on üle 40%. EL toetab Ukrainas idapartnerluse raames (avaneb uuel vahekaardil) mitmesuguseid programme ning samuti Ukraina reformikava rakendamist. Alates 2014. aastast on EL andnud Ukrainale 17 miljardi euro ulatuses laene ja toetusi.

Alates 2014. aastast on EL kindlalt toetanud Ukraina suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja sõltumatust tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning on muu hulgas kehtestanud Venemaale piiravad meetmed (avaneb uuel vahekaardil) Ukraina tahtliku destabiliseerimise tõttu Krimmi poolsaarel. EL toetab Ukrainat ka riigi vastupanuvõime tugevdamisel desinformatsiooni ja küberrünnakute vastu.

4. müüt: „Praegune kriis on NATO ja lääneriikide süü. Kui nad oleksid täitnud oma lubadust allianssi mitte laiendada, ei tunneks Venemaa end ohustatuna.“

Ei vasta tõele. Sellist lubadust ei ole kunagi antud ning NATO-lt ei ole seda kunagi ka küsitud. Riigi kontrolli all olevas Vene meedias on sageli väidetud, et Nõukogude Liidu liidrile Mihhail Gorbatšovile lubati „suusõnaliselt“, et NATO ei laiene taasühinenud Saksamaa piiridest kaugemale. Tegelikult lükkas Gorbatšov ise selle väite 2014. aasta intervjuus (avaneb uuel vahekaardil) ümber, öeldes, et „NATO laienemise teemat ei arutatud üldse ja seda küsimust nendel aastatel ei tõstatatud. Ütlen seda täie vastutustundega. Ükski Ida-Euroopa riik ei tõstatanud seda küsimust isegi pärast Varssavi Lepingu Organisatsiooni lagunemist 1991. aastal.“

Sellised nn suulised kokkulepped on väljamõeldis. NATO liikmed ei ole kunagi võtnud poliitilisi ega õiguslikult siduvaid kohustusi mitte laiendada allianssi Saksamaa taasühinenud piiridest kaugemale.

Väide, et NATO lubas mitte laieneda, moonutab põhimõtteliselt alliansi olemust. NATO kui kaitsva suunitlusega allianss ei „laiene“ imperialistlikus mõttes. Otsused NATO liikmesuse kohta on iga taotleja ja praeguse 30 NATO liitlase enda teha. Iga suveräänne riik võib valida oma tee ja temaga piirnevatel riikidel – antud juhul Venemaal – ei ole õigust sekkuda.

5. müüt: „NATO agressiivse laienemise tõttu on Venemaa nüüd „vaenlaste piiramisrõngas“ ja peab ennast kaitsma.“

Ei vasta tõele. Ükski riik ega allianss ei pea plaani Venemaad rünnata. Keegi ei ohusta Venemaad. Tegelikult on EL ja Ukraina Euroopas praegu kehtiva julgeolekukorra kindlad toetajad. Tuleb meeles pidada, et Venemaa on territooriumilt maailma suurim riik, kus elab rohkem kui 140 miljonit inimest ja kellel on üks maailma suurimaid relvajõude, mille arsenali kuulub kõige rohkem tuumarelvi. On absurdne kujutada Venemaad tõsises ohus oleva riigina. Geograafiliselt on Venemaa maismaapiiri kogupikkusest vähem kui kuueteistkümnendik NATO liikmetega ühine. Neljateistkümnest Venemaa naaberriigist on ainult viis NATO liikmed.

Samuti ei ole ühtegi argumenti, mis viitaks sellele, et sõjaline jõud on ainus lahendus. On terve rida rahvusvahelisi organisatsioone, kahepoolseid lepinguid ja formaate, kus Venemaa saab osaleda koostööl põhinevas ja rahumeelses dialoogis, näiteks OSCE raamistikus või relvastuskontrollirežiimide raames. EL hoiab Venemaaga suhtlemise kanalid avatuna osana ELi Venemaa poliitikast, mis toetub viiele juhtpõhimõttele. Väljakujunenud suhtluskanaleid on palju. Suveräänse riigina on Ukrainal siiski õigus valida endale meelepärane poliitika ja alliansid, kus osaleda. Arusaam, et Venemaal peaks olema vetoõigus Ukraina suveräänsete otsuste üle, on alusetu. Sellega seoses ei väida ei EL ega NATO, et neil oleks vetoõigus selle üle, millised riigid võivad olla Ühise Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (CSTO) liikmed, kuna EL ja NATO ei ole selle lepingu osalised.

6. müüt: „Mingil juhul ei vastuta Venemaa praeguste pingete eest Ukrainas. Ukraina on tahtlikult rikkunud Minski kokkuleppeid ja lääneriigid jätkavad Ukraina relvastamist. Venemaa peab oma piire kaitstes kiiresti reageerima. Provokatsioon tuleb lääneriikide poolt.“

Ei vasta tõele. Tegelikult on Venemaa koondanud Ukraina piirile, sealhulgas ebaseaduslikult annekteeritud Krimmi poolsaarele 140 000 sõjaväelast ja hulgaliselt varustust.

Venemaa on Minski kokkulepete osaline ning need on kõige uuemad ametlikud dokumendid, milles Venemaa on kinnitanud Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Venemaa ei ole aga Minski kokkulepete rakendamisel omapoolseid lubadusi täitnud. Vene pool ja tema juhtimisel tegutsevad üksused ei ole suutnud rakendada relvarahu, kõrvaldada kogu raskerelvastust, viia ellu poliitvangide vahetust põhimõttel „kõik kõigi vastu“ ega tagada rahvusvahelisel mehhanismil põhineva humanitaarabi kohaletoimetamist. Vastupidi, Venemaa on tugevdanud toetust ebaseaduslikele relvastatud rühmitustele Ida-Ukrainas. Venemaa ei võimalda ka OSCE Ukraina erakorralise vaatlusmissiooni vaatlejatele piiranguteta juurdepääsu, muu hulgas Ukraina-Venemaa piirile, kus lõpetati (väga piiratud) vaatlusmissioon Venemaa veto tõttu 2021. aasta suvel.

Ilma relvarahu täieliku rakendamise, raskerelvastuse kõrvaldamise ja OSCE järelevalvemissioonile täieliku juurdepääsu lubamiseta kõikidele territooriumidele on raske arutada Minsk II kokkuleppe poliitiliste osade rakendamist. Sellest hoolimata rakendas Ukraina Minski kokkuleppeid nii palju, kui seda on territooriumi üle kontrolli omamata mõistlikult võimalik teha, ja järgis kokkuleppe kõiki punkte. Ta on vastu võtnud ja uuendustega pikendanud eristaatust ja amnestiat käsitlevaid õigusakte (2014) ning koostanud kohalikke valimisi käsitleva õigusakti eelnõu (2014). Ukraina võttis vastu põhiseaduse muudatused, et suurendada praegu tema kontrolli alla mitte kuuluvate territooriumide autonoomiat (2015).

7. müüt: „EL on niikuinii nõrk ja ebaoluline. Miks üldse Euroopa Liiduga kõnelusi pidada?“

Ei vasta tõele. Venemaa poliitiline juhtkond on teinud suuri jõupingutusi veenmaks maailma, et EL on nõrk ega ole huvitatud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku edendamisest. Venemaa ametnikud ja riigimeedia väidavad sageli, et EL on ebaoluline ja ei suuda kriisidega toime tulla, olgu siis tegemist Venemaa ja Ukraina konfliktiga või mis tahes muu rahvusvahelise küsimusega. 2022. aasta jaanuaris süüdistas välisminister Sergei Lavrov Euroopa Liitu võimetuses.

Asjaolu, et Euroopa on alates Teise maailmasõja lõpust elanud rahus, on piisav tõend selle väite ümberlükkamiseks. EL on koostöös ÜRO, NATO, OSCE, Euroopa Nõukogu, G7 liikmete ja teiste rahvusvaheliste partneritega andnud käegakatsutava panuse rahu ja julgeoleku tagamisse laiemas Euroopa piirkonnas ja kaugemal, sealhulgas Ukrainas.

EL on ka maailma suurim integreeritud majanduspiirkond ja Ukraina suurim kaubanduspartner. ELi ja Ukraina vaheline ambitsioonikas assotsieerimisleping lähendab Ukrainat ja ELi, toetades reforme Ukrainas, avades ELi ühtse turu ning ühtlustades eri sektorite õigusakte, standardeid ja reegleid.