Põhisisu juurde
Esindus Eestis
Kõne27. jaanuar 2023Esindus Eestis

Euroopa Komisjoni asepresident Věra Jourová kõne seminaril “Kuidas kaitsta ELi väärtusi sõja ajal?”

Vera Jourova, Vivian Loonela, Urmas Reinsalu

Lugupeetud minister

Head külalised

Mul on väga hea meel olla täna siin Tallinnas. 

Kogu maailma pilgud on taas kord pööratud itta. Ma olin laps kommunistlikus Tšehhi Vabariigis ja mäletan, kui 1968. aastal tulid idast Nõukogude tankid. Praegu nähakse Ukrainas tanke, pomme, rakette ja sõdureid, kes tulevad sealtsamast.

Venemaa ei ähvarda mitte ainult Ukraina iseseisvust, mitte ainult reeglitel põhinevat korda ja külma sõja järgset turvalisust Euroopas. Kreml otsustas rünnata kõike, mille eest teie, eestlased, ja teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid võitlesid vaid üks põlvkond tagasi – rahu, demokraatiat ja õigusriiki.

Tahan täna teiega rääkida meist, Euroopast ja selle brutaalse sõja tagajärgedest meie kõigi jaoks.

Praeguse hetke mõistmiseks on hea tunda ajalugu. Vaadakem kasvõi seda hoonet, kus me oleme. Praegu asub siin demokraatliku riigi välisministeerium. Kuid 1989. aastani oli siin Eesti kommunistliku partei peamaja. Nõukogude Liit hoidis oma autoritaarses haardes kogu Kesk- ja Ida-Euroopat Tallinnast, Riiast, Vilniusest, Varssavist ja Prahast kuni Musta mereni välja. Nagu minagi mäletab osa teist endiselt mõningaid Nõukogude süsteemi iseärasusi. Kriitilist mõtlemist peeti kuriteoks, riigi reetmiseks. Eesmärk oli lämmatada lootus, et elu võiks olla parem. See süsteem tahtis levitada hirmu, et me alistuksime ja kuuletuksime.

Meie piirkonna õnneks saime ajaloolt võimaluse vastu hakata ning oma vabadus ja sõltumatus taastada.

Teie siin Eestis laulsite, et oma vaprust näidata. Vaid aasta hiljem tekitasite Tallinnast Vilniuseni Balti keti. Muusika ja käest kinni hoidmise jõud oli tugevam kui relvade jõud.

 Ma meenutan seda, sest näen praegu mõningaid arengutendentse. Need meie hulgas, kes on tundnud nõukogude saabaste jalajälgi oma maal, teadsid väga hästi, milleks Putin suuteline on. Need meie hulgas, kes hakkasid vastu kõikvõimsana tundunud Nõukogude Liidule, on olnud piisavalt julged, et asuda Venemaa hiljutise agressiooni peale Ukrainas väga otsustavalt tegutsema.  

Ma olen Tšehhi kodanik ja pärit sametrevolutsiooni põlvkonnast. Kuigi autoga on Tallinnast Berliini lühem tee kui Prahasse, on ajalugu meid ja teisi Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaid omavahel lähendanud. Me kuulusime nõukogude huvisfääri, meid kutsuti postkommunistlikeks riikideks või uuteks demokraatiateks ja lõpuks Euroopa Liidu uuteks liikmesriikideks.

Täna siin teie ees seistes tundub mulle, et ajalugu tahab meile seda ühist pärandit meelde tuletada. Minu ilustamata diagnoos on, et Eestil oli Venemaa koha pealt õigus, Lätil, Leedul ja Poolal oli Venemaa koha pealt õigus. Mõnedel teistel mitte.

Tuletan meelde, et enne peaaegu aasta tagasi toimunud Venemaa sissetungi nimetati mind iga kord russofoobiks, kui hoiatasin Putini režiimi ohtlikkuse eest. Samas, kuna ma olin rääkinud tõtt, kehtestas Venemaa minu suhtes igaveseks sissesõidukeelu. Võtan seda sanktsiooni kui tunnustavat aumärki.

Ma ei räägi sellest selleks, et öelda „me ju ütlesime teile, et see on nii“. Ma räägin sellest sellepärast, et tänasel päeval on endiselt käimas arutelud selle üle, kuidas kõige paremini reageerida, kuidas Ukrainat aidata, milliseid relvi ja millal tarnida. Minu sõnum kahtlejatele on järgmine: Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ütlesid teile, milleks Putin on suuteline ja mida ta teha kavatses. Nii et kui te nüüd kahtlete, siis kuulake nende samade riikide nõuandeid ja järgige nende eeskuju. Iga kahtlemisele kulutatud minut tähendab kaotatud elusid.

Me ei saa rääkida Euroopa suveräänsusest, kui me ei suuda olla otsustavad selles osas, mis puudutab julgeolekut otse meie idapiiri taga. Meie, eurooplased, peaksime neid jõupingutusi eest vedama.

Kantsler Scholz tõdes Prahas Karli ülikooli aulas, et „raskuskese liigub ida poole“. Ma olen sellega nõus.

Praegu on Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel ajalooline ja moraalne kohustus saada lahti uute liikmesriikide mõttelisest sildist.  Me kuulume maailma suurimasse demokraatlikku ühendusse – Euroopa Liitu. Me peame õppima rääkima nii, et teised meid kuulaksid. Peame suutma paremini tutvustada oma mõtteid ja arusaamu Euroopa julgeolekust, kaitseküsimustest, majandusest ja laienemisest.

Daamid ja härrad

Ma heitsin põgusa pilgu Tallinnast lääne poole. Nüüd tahan ma uuesti pilgu itta pöörata. Kreml ei sõdi mitte ainult relvade, vaid ka sõnadega. Sõja algusest saati on Kreml käivitanud tõelise propagandatsunami,

kuid desinformatsiooni ja välismõjutamisega on nad tegelenud palju kauem. Kreml ei ole kunagi alahinnanud seda, milline jõud on demokraatlikus maailmas sõnavabadusel. Sellepärast on see neil kodus keelatud. Ma ei usu, et on kokkusattumus, et kui Eesti 20. augustil 1991 oma iseseisvuse taastamise välja kuulutas, oli nõukogude vägede esimene samm rünnata Tallinna teletorni.

Nad teadsid seda siis ja teavad väga hästi ka nüüd, et informatsioon on võimas tööriist. 

Taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri kirjeldas informatsiooni jõudu 1992. aastal Belgias peetud kõnes. Ta ütles: „Me [eestlased] elasime soome televisiooni vaateväljas ja teadsime, et Lech Walesal on vuntsid.  Nõukogude Liidus oli see riiklik saladus, nagu seegi, et Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad võitlesid oma inimõiguste ja kodanikuõiguste eest.“

Lennart Meri arvates tegi võime kuulata raudse eesriide tagant tulevaid uudiseid ja neist rääkida eestlastest kui rahvast dissidendid. Minu arust oli tal õigus.

Vene riik on käivitanud ideede sõja, et reostada meie inforuumi pooltõdede ja valedega ning luua valekujutelma, et demokraatia ei ole parem kui autokraatia.

Praegu on tegemist mitmemiljonilise massimanipulatsiooni relvaga, mis on suunatud nii oma riigis asuvate venelaste kui ka eurooplaste ja muu maailma vastu.

Me peame selle peatama. Me ei tohi selle ees silmi kinni pigistada. Me peame selle vastu võitlema.

Tahan nüüd lühidalt peatuda ühel keerulisel küsimusel, mis on seotud infosõjaga, mida Kreml peab oma riigi kodanike vastu.

Ma tean, et just praegu leiavad paljud, et me peaksime kõik venelased maha kandma. Nad toetavad Kremlit, see on nende valik.

Ma ei ole sellega nõus, mitte selle pärast, et oleksin Venemaa ühiskonna ekspert, vaid selle pärast, et olen seda väidet enne kuulnud. Seda sama ütlesid külma sõja ajal teised riigid Kesk- ja Ida-Euroopa kohta. Meie olime osa hinnast, mida maksti niinimetatud stabiilsuse eest. Aga oli ka neid, kes ei kandnud mõttes meid maha. Ma mäletan siiamaani, kuidas mu vanemad istusid raadio juures, et otsida ja kuulata Raadio Vaba Euroopat või Ameerika Häält. Tunnen praegugi nende hetkede vaikivat ärevust.

Mina usun, et me ei peaks ka Vene ühiskonda maha kandma, olenemata sellest, kui vähesed või kui paljud tahavad Kremli propaganda asemel kuulata päris uudiseid.

Mu sõber Andrus Ansip tsiteerib alatasa Carl Popperit, öeldes, et optimism on moraalne kohustus.

Ma olen veendunud, et meil on moraalne kohustus toetada demokraatlikke ideaale ka Venemaal. Mitte relvade, vaid sõnadega.

Peame toetama neid, kes tahavad minna vastuvoolu ja usuvad, et Vene rahval peaks olema valikuvõimalus.

Seepärast tahan ma käivitada Raadio Vaba Venemaa projekti. See ei tähenda täiesti uue raadiojaama loomist. Praegune aeg on hoopis teistsugune külma sõja algusaegadest, kui loodi Raadio Vaba Euroopa.

Tahan toetada neid, kes juba praegu palju ära teevad, aidata neil tekitada mastaabisäästu ja täita lüngad, et nad saaksid luua rohkem sisu ja levitada seda laiemalt ilma toimetuste sekkumiseta. Tahan toetada ideed, et inimestel peab olema valikuvõimalus.

Praegu on meil ainulaadne võimalus, sest paljud sõltumatud vene ajakirjanikud on välja saadetud. Uut Novaja Gazetat antakse välja Riias. ELi on kogunenud vene ajakirjanikke ja aktiviste. Peame looma tingimused, et nad saaksid teha tööd ja rääkida Vene publikule sellisest EList, mida nemad näevad ja kogevad.  See pole mitte ainult moraalne kohustus – see on meie endi huvides.

Kõne viimases osas tahan otsa vaadata meile endile. Saame olla demokraatia edendamisel usaldusväärsed ainult siis, kui meil on endal kodus asjad korras.

Peame muutma oma demokraatia vastupidavamaks ja tugevamaks, sest kahjuks ähvardavad seda ohud. Ja ohutase tõuseb.

Üks demokraatia peamisi aspekte on vabad ja õiglased valimised ja võimude tasakaal. Idee on väga lihtne: mitte ühelgi riigivõimu kandjal, olgu selleks siis valitsus, parlament või kohtud, ei tohi olla liiga palju võimu, nad peavad üksteist tasakaalustama.

Seepärast olemegi nii kindlalt veendunud, et õigusriigi põhimõttest tuleb kinni pidada ja reageerida, kui näeme süsteemseid ohte kohtusüsteemi sõltumatusele.

Seepärast tegin kolm aastat tagasi ettepaneku Euroopa demokraatia tegevuskava kohta. Selle peamised alustalad on valimiste usaldusväärsuse suurendamine, desinformatsiooniga võitlemine ning meediavabaduse ja -pluralismi edendamine.

Seepärast tahan, et veebiplatvormid muutuksid läbipaistvamaks ja vastutustundlikumaks.

Võitlus desinformatsiooni vastu ja meediavabaduse edendamine on sama mündi kaks külge. Esitasime ettepaneku meediavabaduse määruse kohta, et näha esimest korda ELi õiguses ette ühised kaitsemeetmed meedia pluralismi ja toimetuste sõltumatuse kaitseks.

Esitasime ettepaneku ka niinimetatud vaigistuskaebuste vastase direktiivi kohta, et kaitsta ajakirjanikke ja teisi inimõiguste kaitsjaid kuritahtlike kohtuasjade eest. Aga pooleli on veel palju teisigi seadusandlikke ja muid algatusi.

Kõigil neil ettevõtmistel on üks eesmärk: tugevdada neid, kes tahavad head, võrreldes nendega, kes tahavad võimu kuritarvitada.

Arvestan Eesti ja Eesti valitsusega, arvestan, et te toetate meid neis püüdlustes tugevdada demokraatiat nii kogu ELis kui ka igas liikmesriigis eraldi.

 

Daamid ja härrad

Oma kõne alguses märkisin, et praeguse hetke mõistmiseks on hea tunda ajalugu. Selle lause mõte võimendub eriti jõuliselt just tänasel olulisel päeval, mil mälestatakse miljoneid juudi naisi, mehi ja lapsi ja kõiki teisi, sealhulgas sadu tuhandeid romasid, kes holokausti käigus tapeti.

Antisemitism tõi kaasa holokausti, kuid ei lõppenud sellega. Praegu on antisemitism Euroopas uuesti levima hakanud. See tähendab, et peame jätkama võitlust sellega.

Rahu ja demokraatia ei ole kõigi jaoks lõplikult tagatud. Demokraatia vajab kaitsjaid ja seda peab pidevalt tugevdama. 

Meie demokraatiad ei ole ideaalsed. Peame ka edaspidi inimeste probleeme lahendama.

Aga need meie seas, kes on elanud raudse eesriide taga ja kes mõistavad autoritaarseid mänguvõtteid, mida Putin praegugi kasutab, teavad, et demokraatia on kallis. Peamiselt selle pärast, et ta annab üksikisikule õigused ja tagab inimeste võrdsuse seaduse ees.

Demokraatia annab meile vahendid, mille abil kontrollida neid, kelle käes on võim, ja seada nende asemele teised, kui me ei ole rahul.

Meie eesmärk on selge: tugevdada demokraatiat ja taastada nende usk, kes on hakanud kahtlema.

On selline ütlemine, et millegi tõelist väärtust mõistavad vaid need, kes on selle kaotanud. Sain sellest veel kindlamalt aru, kui rääkisin möödunud septembris Lvivis noorte ukrainlastega ja nägin nende tahet olla osa Euroopa Liidust.  Ukrainlased tuletavad meile meelde, et demokraatia on atraktiivne. Ja et Euroopa Liit kui rahuprojekt on tõenäoliselt parim inimõiguste ja vabaduste kindlustaja, mis kunagi loodud.

Me saavutame edu hoolimata riskidest, sest meie liitu ei ühenda mitte ainult ühtse turu väärtus, vaid ka meie endi väärtused.

Lühidalt, meie demokraatia peab juhinduma Lennart Meri ja Václav Haveli vaimust. Nad mõlemad, Eesti ja Tšehhi demokraatia alusepanijad, olid riigimehed suure algustähega. Nad olid karismaatilised ja auväärsed, seda ka oma poliitiliste vastaste silmis. Nad teadsid, et demokraatia põhiolemus on igas üksikus kodanikus usalduse tekitamine, mitte viha külvamine ja institutsioonide õõnestamine.

 Minu arvates on meil nende kahe härrasmehe ees auvõlg –  peame andma endast parima, et olla paremad demokraadid.

Aitäh.

 

Seminari järelvaatamine: https://www.youtube.com/watch?v=46Kbklzsmvw

Välisministeeriumi pressiteade: https://vm.ee/uudised/valisminister-reinsalu-ja-euroopa-komisjoni-asepresident-jourova-venemaa-ahvardab-koike

Üksikasjad

Avaldamiskuupäev
27. jaanuar 2023
Autor
Esindus Eestis