Vivian Loonela: 9. mai – võidu või rahu püha?

• Euroopa tähistab 9. mail rahu
• Lääs on Ukrainat abistanud
• Olulisim on Ukrainale anda relvaabi

9. mai on Euroopa päev ja meie võiksime selle päeva sümbolid ümber hinnata, ütleb Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Vivian Loonela.

Sel aastal oleme hakanud 9. maist kui Vene võidupühast – ja sellega kaasnevatest ohtudest – rääkima enam kui varem. Venemaa sõda Ukrainas on andnud selleks muidugi kõik põhjused. Lisaks möödub tänavu 15 aastat pronksiööst ja nende aastatega on Venemaa agressiivsus vaid kasvanud. Nüüdseks sobib Vene võidusõnum juba ka neile, et õigustada sõda Ukrainas. Sellist võidu tähistamist ei pea me tolereerima ei Eestis ega mujal Euroopa Liidus.

9. mai on Euroopa päev, Euroopa rahu päev. Me peame ise ühemõtteliselt ümber hindama kõik selle päevaga seotud sümbolid ja ise ütlema, mida see päev meile tähendab. Keskendudes Euroopa mõttele ja väärtustele ning tõmmates veel tugevama mõttelise joone tuleviku ja mineviku vahele, saame ise initsiatiivi võtta.

David Vseviov kirjutas eelmisel aastal enne 9. maid, et võidu tähistamise asemel peaksime mälestusürituste keskpunkti asetama soovi, et midagi sellist tulevikus ei korduks. Vseviov küsib, mis on olulisem – võit või rahu? Just sõja kordumise vältimiseks hakatigi pärast II maailmasõda ehitama Euroopa Liitu. Lootuses, et kui riigid on omavahel seotud, kui majandused moodustavad ühise turu, kui elanikud liiguvad vabalt ühest riigist teise, ei saa enam juhtuda, et riigid Euroopas hakkaksid teineteise vastu sõdima. See on toiminud – on kujuteldamatu, et ELi riigid enam üksteisele sõjalist ohtu kujutaks. Eesti astus Euroopa Liidu liikmeks 18 aastat tagasi ja meie jaoks oli see ennekõike otsus, et kui me oleme ELis, on meie riiklus tugevam. Oleme osa läänest ja seega paremini kaitstud. See on ka üheselt seotud NATO kaitsega –, et meie lääne partnerid, kelle abile me sõja ajal loodame, teaksid, et oleme nendega samas väärtusruumis.

Sõjaõuduste kordust oleme kahjuks juba üle kuu aja näinud, aga on saanud ka üsna selgeks, mis on lahendus. Ühelt poolt muidugi ukrainlaste enda vaprus ja võitlustahe, aga ka lääne toetus ja abi. Lääs, sealhulgas Euroopa, on selles sõjas selgelt ja ainult Ukraina poolel ja teeb kõik, mis võimalik, et Ukrainat aidata. Peame leidma lahendusi kolmele küsimusele korraga: kuidas aidata Ukrainal sõda võita, kuidas Venemaad peatada ja kuidas toetada sõjapõgenikke.

Olulisim on relvaabi, mida on andnud riigid ja mida esmakordselt on rahastanud ka Euroopa Liit, mis on ikkagi ennekõike poliitiline ja majandusorganisatsioon. Euroopa on eeskätt tegutsenud aktiivselt just majandusvallas, mõjutades Venemaad üsna rängalt. Majandussanktsioonid Vene vastu, mis kohe sõja alguses kokku lepiti, on olnud tugevad. Keskpanga varad läänes on külmutatud, mitmed Vene pangad on väljas rahvusvahelisest SWIFTi arveldussüsteemist, keelatud on kõrgtehnoloogia, naftatööstuse ja lennundussektori toimimiseks vajalike seadmete ja varuosade eksport Venemaale.

Lisaks on kehtestatud kaubanduspiirangud, vaba maailma õhuruum on Vene lennukitele suletud, oligarhidele ja poliitikutele on peale pandud isiklikud sanktsioonid ja nende Euroopas olevad varad ära võetud. Kõigi nende piirangute eesmärk on nõrgestada Putini võimalust sõda pidada – kui raha ei ole, siis uusi relvi ei hangi. Kui lääne tehnoloogiat importida ei saa, siis oma tarkusest ei arenda ei energia- ega ka sõjatööstust.

Kui majanduslik olukord halveneb, saavad ehk ka tavainimesed olukorra tõsidusest aru. Järgmised sanktsioonid on ettevalmistamisel ja kõige tugevam on surve selleks, et vähendada Venemaa tulusid Europasse müüdavast gaasist ja naftast, mis annab praegu pea 40 protsenti Venemaa riigikassa sissetulekutest.

Sõnastame selle päeva ise enda jaoks ümber, võtame ta meile tagasi.

Samal ajal on juba üle nelja miljoni inimese Ukrainast pagenud – Euroopa Liit otsustas anda sõjapõgenikele ajutise kaitse, mille kohaselt saavad Ukrainast saabunud inimesed automaatselt esialgu üheks aastaks elamis- ja tööload, eluaseme ja lastele koolikohad.

Poliitiliselt on Ukraina taas kinnitanud, et nende eesmärk on sama, nagu oli Eestil 1990. aastail – saada täielikult lääne osaks. Ukraina on Euroopa riik ajalooliselt, kultuuriliselt, üha enam ka majanduslikult, samuti inimestevahelise suhtluse poolest – nüüd soovitakse läände lõimuda ka poliitiliselt. Just sellepärast allkirjastas president Volodõmõr Zelenskõi juba sõja alguspäevil avalduse, et Ukrainast saaks ELi liige. Euroopa riigipead võtsid avalduse vastu ja andsid asjale ametliku käigu, nüüd peab Euroopa Komisjon vastavalt ELi aluslepingutele esitama oma hinnangu. Nagu paljud muud Euroopa juhid, on ka komisjoni president Ursula von der Leyen juba välja öelnud, et Ukraina on osa Euroopast ja me tahame neid ka Euroopa Liitu.

Eestil on hästi läinud – oleme juba 18 aastat nii ELi kui NATO liige, oleme mõlemas organisatsioonis oma jälje kindlalt maha jätnud, kas seda siis Vene-poliitikas või digi- ja kübervaldkonnas. Seetõttu võiksimegi võtta 9. maid Euroopa päevana, et meeles pidada – nii Eesti kui meie mõttekaaslaste olevik ja tulevik on Euroopas, koos kogu kaasneva heaolu ja turvalisusega, ilma sõjata.

Saame ise valida, millele sel päeval meie ühiskonnas raskuspunkt panna ja kuidas initsiatiiv haarata. Euroopa Komisjon koostöös Eesti riigi, omavalitsuste ja kodanikuühiskonnaga korraldab mitmeid ettevõtmisi üle Eesti, mis loodetavasti innustavad inimesi Euroopa üle rohkem kaasa mõtlema. Sõnastame selle päeva ise enda jaoks ümber, võtame ta meile tagasi. Näitame, et meie jaoks on rahu tähtsam kui võit.

Arvamuslugu ilmus algselt Postimehes 08.04.2022.

Euroopa päev 2022